Maailma kõige õnnelikumad inimesed — see iseloomustab Taanit.

296941_1845549437144_458924171_nTerve rivi jalgrattaid, tuul, astmeline tulumaks, tuulegeneraatorid, æbleskiver (pallikujulised pannkoogid), hygge (mugavus), Converse ketsid, maailma kõige õnnelikumad inimesed — see kõik iseloomustab Inna Grondzovskajale Taanit.  


Maailma ühel tuulisemal maal elab 5,6 miljonit õnnelikku inimest. Iga taanlane omab kindlasti kahte asja – Converse ketse ja jalgratast! Jalgratas on sealse inimese parim sõber, mis viib teda punktist A punkti B.

Ma väntaksin jalgrattaga hea meelega kasvõi Taanist Eestisse. Nimelt Taani teede infrastruktuur on ideaalne enda igapäevaseks vormis hoidmiseks, isegi kui parasjagu rutata peole või kuninganna vastuvõtule ning seda pikas õhtukleidis ja kontsades. Rattasõit on loomulikult mugavam, kui jalas on ketsid, kuid mitte tavalised, vaid taanlastes sära tekitavad Converse ketsid.

Kuidas ma sattusin sellesse riiki, kus ilm vaheldub iga viie minutiga? Viimast olen omal nahal kogenud. Ühel ilusal hommikupoolikul sõitsin rahulikult mööda Dronningensgade [häälda: Drönninensgäle] tänavat ning äkki hakkas paduvihma sadama. Peale looduslikku dušši, tuli viie minuti pärast pilve tagant jälle päike välja. Ma olin vapustatud ja märg pealaest kuni ema ostetud sokkideni. Kuid mõningase harjumise järel jätab Taani ilm kõiki külmaks, tulgu kasvõi suvel lund – that´s normal (see on normaalne -toim.)!

Pärast gümnaasiumi lõpetamist, 2010. aastal, kaalusin välismaale õppima minemist, aga tol hetkel ei jätkunud vaprust ning kandideerisin esialgu Eestisse õppima. Sama aasta sügisel avanes mul võimalus vabatahtlikuna kätt proovida organisatsioonis Dream Foundation, mis aitab välismaale ülikooli õppima minna. Ma olin pidevalt selle melu sees ning mulle meeldis, kuidas meeskond inspireeris noori ning jäin n-ö õnge.

Ma jõudsin endas järelduseni, et teen selle otsuse alles 2011. aasta mais ning sama aasta augustis olin ma juba Taanis. Raske oli teha otsust, sest ma kandideerisin ka Hollandisse ning see riik on mind alati huvitanud, aga kuna Taanis on tasuta haridus, andis see minu valiku tegemisele suure eelise.

Kõik oli organiseeritud ning aeg oli minna. Istusin lennukis ning mõtlesin, et tegelikult hakkab uus elu: teine riik, uued võimalused, teistsugused traditsioonid. Mõtlesin endamisi, et keegi ei oota mind seal rooside ja kookidega, pean ise hakkama saama. Jällegi tuletasin endale meelde, et see ei ole mission impossible (võimatu missioon -toim.), ning isegi, kui mul esialgu pole Converse ketse jalas, saan ma hakkama.

Tänase seisuga õpin Taanis juba teist aastat linnas nimega Odense, mis on sünnikohaks kirjanikule Hans Christian Andersenile. Kuigi mu otsus võis olla tehtud uisapäisa, ei kahetse ma seda. Ma arvan, et elus peab ette võtma ettearvamatuid käike, mis tagasi vaadates paistavad lõpuks täiesti normaalse kulgemisena.

Leave a Reply