Merly: “Kui süda on suur, on vahemaad väikesed”

415524_4110406203598_1990599499_o

Merly – seiklustele avatud Viljandi tüdruk, kes tegi AP-kraadi Taanis, läks vahetusõpilaseks Prantsusmaale ning sai Top-Up bakalaureuse kraadi Walesis.

“Kui süda on suur, on vahemaad väikesed” Chalice’i poolt kuldsed sõnad kõrvas kajamas, sall üle õla lehvimas ja totaalne “olen rebel” mentaliteet segasid kokku kompoti, millest nüüdseks on alles mälestused kolmest riigist. Kolmest riigist, mis ilmselt igale ühele ei mana silme ette 50 hiinlast, jalgratta sagedast parandamist ja kokkuhoidvaid hispaanlasi, aga minule manab. Koos nende eelmainitutega ka muidugi meeletus kogustes hetki, mida vahel meenutades on ütlemata vahva endale salamisi pihku itsitada.

Ja muidugi ei tohi me ära unustada õppimist. Õppida on vaja ja seda sai ka tehtud! Aga läheme natukene ajas tagasi. 2011. aastal, olles 19 aastane, mõtlesin ratsionaalselt nagu täiskasvanud inimesele kohane ja valisin alustuseks riigi, kus ei ole karta liiga suurt kultuurišokki. Valituks osutus Taani oma jalgrattakultuuri, vabameelsusega ja hea haridussüsteemiga.

Seal veetsin ma kokku ühe aasta linnas nimega Odense. Odenset kutsun ka hellitavalt oma pisikeseks beebiks, kuna see oli mu esimene riik. Ja kui öeldakse, et esimene vasikas läheb ikka aia taha, siis Odense seisis väga kindlalt aias. Selle aasta jooksul sain ilmselt paremaks jalgratturiks kui seda on Jan Ullrich, sain endale rohkem tuttavaid kui Paris Hiltonil ja õppisin rohkem kui 12 varasemat kooliaastat mulle õpetanud olid. Mu kogu maailmavaade muutus, seda rohkelt mu indialastest korterikaaslaste pärast, kes totaalselt mu silmad avasid, kuid ka kogu Taani haridussüsteem oli teistsugune. Õppejõud olid pigem vanad tuttavad ja see vaba õhkkond andis motivatsiooni õppimiseks. Tegemist oli pigem õpime kust kiirelt ja efektiivselt informatsiooni leida, mitte, et üritame meelde jätta lehtede kaupa materjali, mis ilmselt pärast eksamit suuremas osas mälust kaob.

Aasta Taanis hakkas läbi saama ning joovastunult tahtsin veel rohkem näha, veel rohkem kogeda ja ennast veel rohkem proovile panna. Otsustasin minna vahetusõpilaseks Prantsusmaale. Ausalt öeldes kujutasin end kohe kusagile kitsastele tänavatele, veiniklaas käes ja barett viltu peas baquette’i söömas. Selle poole aastaga ma siiski endale baretti ei ostnud ja veiniklaas käes ka ringi ei jalutanud, kuid üritasin võimalikult kultuuri sisse elada. See omakorda tähendas, et kui prantslastest korterikaaslased oma maailma parimat delikatess juustu mulle proovida andsid, siis puhtalt viisakusest ei suutnud ma nende naeratavatele nägudele öelda, et see oli täiesti kohutav. Samuti kujunes välja unustamatuid halekoomilisi hetki, kus meeleheitlikult püüdsin selgeks teha inglise keelt mitte valdvale prantslasele, mis on nt kaamel. Püüdsin kahe tüdruku käest põgeneda, et nad mulle kerepeale ei annaks, sest ma lihtsalt vaatasin neile ilmselt vale pilguga otsa ning püüdsin võimalikult palju õppida nii koolis kui ka tänaval lihtsalt ringi jalutades. See pool aastat tekitas mulle mingil määral hasarti, tahtsin veel, tahtsin uut riiki, tahtsin veel rohkem erinevatest kultuuridest õppida.

217930_4678992297895_1057335510_n

Oma viimase bakalaureuse aasta veetsin Walesis. Esimest korda oma linna..või pigem öelda külakesse kohale jõudes, nägin traktorite eest hoiatavaid teemärke ja julgen öelda, et lambaid ning hobuseid oli rohkem kui püsielanikke. Mina, kes äsja tulnud suurlinna särast, ei osanudki seda oodata. Hakkasin rongijaamas naerma, võtsin kohvri ja sammusin oma uude koju. Väikesest külast hoolimata oli koolis ligi 20 tuhat õpilast ning campus koosnes mitmekümnetest hoonetest. Esimesel koolipäeval rõõmsalt klassiruumi sisenedes vaatasid mulle otsa umbes 50 hiinlast ning mõningates tundides oli ka 50 hiinlasele lisaks 3 britti. Tulin ma ju Suurbritanniasse, et saada endale palju brittidest tuttavaid, kuid olin sattunud justkui Hiinasse. See ei olnud teps mitte halb, kuna teadupärast hiinlased ja eestlased on kultuuriliselt teistsugused. Mulle endale meeldib mõelda, et nad justkui kroonisid mind endi kuningannaks, kuna mina olin ainus, kes õppejõuga midagi arutada julges ning nende eest seisis. Muidugi oma erinevustega suutsid nad mind vahepeal üllatada nii et ma naersin end laua alla. Küll hakati keset loengut lokirullidega endale soengut tegema, küll tuldi loengusse, et endast iga nurga alt pilti teha. Vahepeal nad lihtsalt vaatasid mulle umbes 2 minutit naeratades ja sügavalt silma vaadates otsa, ennem kui midagi öelda julgesid. See aasta oli niivõrd erinev kogemus eelnevatest, kuid erinevus ongi see mis rikastab.

Need kolm aastat kolmes erinevas riigis on mind muutnud. Need riigid on mind teinud tunduvalt vabameelsemaks, tolerantsemaks ning haritumaks inimeseks.

Minge avage end maailmale ja maailm naeratab teile vastu!

Merly lugu on inspireeriv näide, kuidas haridust välismaal on võimalik saada mitmetes erinevates riikides õppides. Kui Sinulgi on tekkinud huvi välismaale õppima minna, tahaksid rohkem informatsiooni ja nõu, siis võta meiega ühendust estonia@dreamfoundation.eu või vaata ka meie kodulehte www.dreamfoundation.eu

Leave a Reply