Maarit: Inglismaal moefotograafiat õppimas

Maarit-pilt3Maaritil oli unistus minna välismaale õppima juba ammu. Samuti oli ta suur fotograafia huviline juba 13-aastasest peale, mil ta sai oma isikliku esimese kaamera. Need kaks asja mõtetes pakkis Maarit peale pealinna gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetamist 2014.aastal asjad kokku ja läks Inglismaale moefotograafiat õppima. Kogu see teekond aga ei olnudki alati nii roosiline…

Kuidas tekkis mõte minna välismaale õppima ja miks just UK?

Välismaale hakkasin kippuma juba enne gümnaasiumisse minekut, siis tahtsin minna vahetusõpilaseks, aga kuna mõte sellest, et peaksin pärast ühe aasta järgi tegema ei istunud mulle väga, jäi see katki. Sealt tuli ka idee minna välismaale ülikooli: otsustasin seda juba põhimõtteliselt kümnenda klassi alguses, et peale lõpetamist mina Eestisse ei jää. Lihtsalt ei olnud seda tunnet, et Eesti ülikool suudaks mulle pakkuda just sellistülikooli kogemust, millest ma unistasin. Ka mu erialavalik ei jätnud suurt valikut – teadsin, et tahan õppida moefotograafiat, aga just moele spetsialiseeruvat fotograafia eriala ei paku ükski kõrgkool Eestis.

Põhjuseid, miks ma just UK valisin oli kaks. Esiteks, ma oskasin keelt ja lisaks sellele, et kõik tunnid on inglise keeles on ka kogu elu mu ümber inglise keeles, seega ei olnud vajadust hakata uut keelt õppima (kuigi tagantjärele vaadates tundub küll nagu oleksin siin olles täiesti uue inglise keele ära õppinud). Ja teiseks, UK oli ainuke riik Dream Foundationi andmebaasis, mille ülikoolid pakkusid fotograafia eriala.

Mis sai määravaks ülikooli valimisel?

Kui ülikooli hakkasin valima, jäi mulle esimesena silma University of South Wales ja olingi juba pea 100% kindel, et sinna lähen. Seetõttu kandideerisingi ainult ühte ülikooli, kuid siis soovitati igaks juhuks üks tagavara variant ka vaadata, et kui saangi mõlemasse sisse, siis saan valida. Tagavara kooliks sai Southampton Solent University. Mõlemas ülikoolis kandideerisin fotograafia erialale. Tulemusi oodates avastasin, et Southampton Solent pakub lisaks fotograafiale ka moefotograafiat, mis oligi just täpselt see, mida mina teha tahtsin, seega valik langes lõpuks hoopis mu „tagavara“ kooli kasuks.

Kuidas näeb õppimine välja Sinu ülikoolis?Southampton Solent Uni

Minu selle semestri õppekavas on nädalas neli koolipäeva: kolmapäev ja nädalavahetus on vabad. Iga semester õpin korraga kolme moodulit (meie kutsume neid „unititeks“) ja iga uniti jaoks on mul nädalas kaks 2-tunnist seminari; ühes aines on ka üks tunniajane loeng. Seega nädalas on mul kokku ainult 7 „tundi“.

Loeng on nagu loeng ikka, õppejõud räägib, näitab powerpointist slaidshowd ja loengu lõpus on võimalik küsimusi küsida. Seminarides näitame iga nädal oma kodust tööd ja edasiminekut semestri lõputöö suunas, saame õppejõult ja kursusekaaslastelt tagasisidet. Minu erialal ei ole lõpueksameid, meil on iga uniti jaoks terve semestri peale suur lõputöö või projekt, mida me iganädalaselt edasi arendame. Enamus projekte on olnud siiani digitaalsed portfooliod, millest 30-50 lehekülge on „research“ ja ideede arendus, testipildistamised jms ning umbes 10 lehekülge lõplik fotoseeria, mille kohta kogu eelnev uurimine tehtud on. Kaks korda oleme kirjutanud ka 1000-1200 sõnalise essee ja peaaegu iga nädal on mul vaja midagi/ kedagi pildistada ehk siis minu erialal on teooriat ja praktikat võrdselt.

Maarit-pilt1Mis meeldib Sulle kõige rohkem Sinu ülikooli juures?

Kõige rohkem meeldivad mulle mu ülikooli juures mu õppejõud. Nad on kõik äärmiselt sõbralikud ja positiivsed ning seminaridel jääb pigem tunne, et räägid lihtsalt sõprade/ tuttavatega juttu ja arutad mingi teema üle. Samuti lähenevad nad igale õpilasele individuaalselt ja viivad ennast nende tööga kurssi. Neid tõesti huvitab, et me endast kõik annaks. Seega kui nad teavad, et ma saan paremini, siis nende ootused minu osas on ka suuremad ja nad proovivad mind võimalikult palju tagant pushida.

Mis on olnud kõige raskem ülesanne, millele oled pidanud vastu astuma? Kuidas olukorra lahendasid?

Ma olen terve elu olnud küllaltki tagasihoidlik tüdruk. Niiet minu jaoks oligi kõige raskemaks üleüldse Inglismaale tulek ja siin eluga kohanemine. Kuna ma olin täiesti üksi ja esimeste sõprade tekkimine võttis omajagu aega, siis esialgu pidin kõike üksi tegema – kõigepealt üleüldse esimest korda elus Inglismaale tulema, elusalt Southamptonisse jõudma ja ühikasse kolima, pangakonto avama, telefoninumbri tegema ja kuna ma olen ainuke „International student“ oma kursusel, siis põhimõtteliselt ka kogu koolistressiga, et kas ma kõigest ikka õigesti aru saan jne, üksi toime tulema. Aga kõigega harjub – ning tagasi mõeldes: üksi elamine ja toime tulemine polnudki nii raske. Lõpuks ma hakkasin seda nautima, sest sain teha täpselt seda, mida tahtsin täpselt siis, kui tahtsin 🙂

Mis on Sind kõige rohkem positiivselt üllatanud kohalike elu ja inimeste juures?

Võrreldes Tallinnaga, kus ma terve elu elanud olen, on Southampton ikkagi väikelinn. Kõik inimesed teavad üksteist, ollakse omavahel väga sõbralikud. Minu jaoks on siiani veider vaadata, kuidas toidupoes müüja kliendiga lihtsalt vestlust alustab ja selleks ajaks kui klient oma kaubad pakitud saab, on nad juba kahekesi pikad jutud maha rääkinud. Üldjuhul, kui saadakse teada, et ma olen Eestist, on inimesed väga üllatunud ja kas: a) teavad, kus Eesti asub, on seal käinud ja räägivad, kui ilus seal oli; või b) neil pole õrna aimugi, mis koht see on.

Samuti oli üllatus see, et juba esimestel nädalatel peale Inglismaale kolimist kiitsid kõik väga mu inglise keele oskust. Kuid miks siis on mul tunne, nagu ma oleksin täiesti uue keele ära õppinud? Võin ausalt öelda, et esimesel paaril päeval peale kohalejõudmist ei saanud ma enamus asjadest aru, mida nad räägivad, sest see ei kõlanud minu jaoks nagu inglise keel. Koolis inglise keelt õppides olin ma ikka harjunud sellega, et õpetaja ja klassikaaslased rääkisid küllaltki selgelt ja aeglaselt, et kõik aru saaksid. Siin aga räägivad ju kõik vähemalt kaks korda kiiremini ning lisaks on peaaegu igal inimesel omaette aktsent, mis teeb osadest inimestest aru saamise veel eriti keeruliseks. Aga juba kevadel, kui mu parim sõbranna mul külas käis ja me väljas söömas käisime, siis pidin mina tema eest tellima, sest ta ei saanud sõnagi aru, mida teenindaja ütles, aga minul seevastu polnud enam mingit probleemi 🙂

Maarit-pilt2Mis oleksid sinu soovitused, et miks üldse minna välismaale õppima?

See kõlab ilmselt väga magedalt, aga peamine põhjus, miks minna välismaale õppima, on see, et saad nii suure kogemuse võrra rikkamaks. Sa muutud kindlasti palju enesekindlamaks ja iseseisvamaks. Sa küll tuled täielikult oma mugavustsoonist välja, väga suur on võimalus, et kolid riiki ja linna, kus sa kunagi enne käinud pole ja pead hakkama igapäevaselt suhtlema teises keeles aga samas, sa saad õppida täpselt seda, mida sa tahad, leiad sõpru igalt poolt üle maailma ja võid saada väga vajalikke kontakte ja võimalusi tulevikuks.

Samuti saad välja pidutsema minna igal õhtul väljaarvatud nädalavahetustel (sest siis on liiga kallis) ja ennast siis järgmine hommik kell 9 loengusse vedada ning su klassikaaslased ja õppejõud ei vaata sellele hukkamõistvalt. Ilmselt saad ka kell 2 öösel raamatukogust koju kõndida, sest raamatukogu on 24h lahti ja sa lihtsalt pead seda ära kasutama ja öösiti õppima.

Päris kindlasti saad aru kui veidrad ja teistsugused on inimesed teistes riikides, aga harjud sellega ja võib-olla isegi võtad mõne nende kombe omaks. Sa hakkad ilmselt ka kodu ja sõpru igatsema, kuid samas ka palju rohkem väärtustama seda, mis sinust Eestisse maha jäi. Ja isegi kui sa ei taha pärast ülikooli lõpetamist välismaale jääda, siis saab alati koju tagasi minna. Kuid sa oled ilmselt palju suurema kogemuse (ja paljude veidrate lugude) võrra rikkam kui su sõbrad, kes Eestisse ülikooli jäid.


Maarit jäi Dream Foundationiga väga rahule: “Konsultatsioonis oldi väga avatud ja sõbralikud, kuulati ära mida ma õppida soovin ja siis pakuti ise koole, mis võiks minu huvidega sobida ja räägiti koolide positiivsetest/ negatiivsetest külgedest. Kogu kandideerimiseprotsess tehti väga lihtsaks, sest enamuse asju tegi DF minu eest ise ära, mina pidin lihtsalt õigeks kuupäevaks oma dokumendid ja kirjalikud asjad ära saatma. Motivatsioonikirjaga sain samuti väga palju abi.”

Kui soovid samuti meie abi, siis kirjuta: estonia@dreamfoundation.eu

Leave a Reply

%d bloggers like this: