Kristin: Tunkedega Jönköpingi ööklubis ja “Let’s Fika”!

 

Hej! Mina olen Kristin. Olen 20-aastane ning pärit Tartust. Aasta tagasi ei olnud mul õrna aimugi, et samal päeval aasta pärast ei ela ega õpi ma enam Eestis. Sel ajal olin ma veel üliõpilane Tallinnas ning õppisin esimesel kursusel majandust. Küll aga ei olnud ma sellega sugugi rahul ning tundsin, et see eriala ei ole minu jaoks õige. Ülikooli lihtsalt pooleli jätta ma ei tahtnud, sest olin hirmul, mida ma oma eluga nii edasi teeksin. Ausalt öeldes oli minu valik Rootsi õppima tulla üsna äkiline ning täiesti ootamatu mu endagi jaoks. Olin Dream Foundationist küll kuulnud ning mõte välismaale õppima minna oli mu peast läbi käinud, kuid varem ma seda sammu tõsiselt ei kaalunud. Processed with VSCO with b5 presetSee oligi täpselt aasta tagasi kui ma olin Dream Foundationi kodulehele üsna suvaliselt sattunud ning vaatasin sealseid pakutavaid erialasid. Kui ma aga nägin eriala nimega “New Media Design” klikkisin sellele koheselt ning see tundus mulle täpselt see, mida ma tegelikult õppida tahaksin. Et antud eriala pakkuv ülikool asus Rootsis, ei mänginud sel hetkel suurt rolli.

Liitu meie uudiskirjaga, et olla esimene, kes meie uutest blogilugudest kuuleb!

Sel hetkel aga oli kandideerimiseks jäänud vaid 2 nädalat, seega pidin kiiresti dokumendid korda ajama ning motivatsioonikirja kirjutama. See tuli mulle nii äkki, et ma ei öelnud isegi oma vanematele, et ma sinna kandideerin või välismaale õppima minna kaalun.  Neile rääkisin sellest alles siis, kui ma sain kinnituse, et olen kooli vastu võetud ning Rootsi kolimist ka juba veidi kaalunud olin. Küll aga ei olnud ma kohe täiesti kindel, et ma sinna ka tegelikult läheksin. Muretsesin nii raha pärast, kuna Rootsis elamine tundus minu kui eestlase jaoks utoopiliselt kallis, kui ka kahtlesin Jönköpingi Ülikooli õppima minekut linna suuruse tõttu. Nimelt on Jönköping vaid pisut suurem kui minu armas kodulinn Tartu. Ma olen küll umbes sama väikesest linnast pärit, kuid Jönköping oli minu jaoks siiski varasemalt täiesti tundmatu koht. Nüüd, aasta aega hiljem olen oma otsusega tulla Jönköpingi ülikooli 100% rahul. Ma isegi naudin ülikoolis käimist ja õppimist, mida ma varem – õppides eriala, mis mind ei huvitanud – kindlasti ei tundnud.

Jönköpingi saabusin juba poolteist nädalat enne õppetöö algust ehk augusti lõpus. Minu ülikoolis on traditsiooniks enne semestri algust pidada 2-nädalane Kick-Off, et uued õpilased ülikoolieluga kiiresti sulanduksid ning end koduselt tunneksid. Seda võib ehk natuke võrrelda Eestis tuntud rebaste retsimisega, kuid siin on see kordades suurejoonelisem ning idee ei ole mitte niivõrd uusi õpilasi retsida või alavääristada, vaid pigem neile pakkuda lõbusaid tegevusi ja aidata neil kiiresti sõpru leida. Esimese Kick-Off nädala lõpuks oli meile korraldatud ka muusikafestival campus`es, mis oli tõsiselt professionaalne – ma ei oleks seda ülikooli eelnädalalt küll oodanud.

Kristin pic 2

Kristin pic3

Üks asi, mida nähes ma alguses üsna skeptiline olin, olid tunked (või “overall” nagu me seda siin kutsume), mida õpilased kogu Kick-Off`i vältel kannavad. Nimelt pidime me selle eest välja käima 600 SEK ehk natuke üle 60 euro, mis tundus üüratult suur summa mingi maalrikostüümi meenutava riidetüki eest. Kuid nüüd võin öelda, et tunked on antud summat kindlasti väärt. Peale selle, et õpilased kannavad neid terve Kick-Off`i aja, kannavad paljud õpilasedneid tunkesid ka iga kolmapäev ülikooli klubisse minnes. Jah, just nimelt, siin ei ole klubiriietus miniseelik ja kontsad, vaid hoopis tunked. Lisaks on ka neil tunkedel oma reeglid, näiteks ei tohi neid kunagi lihtsalt pesumasinas puhtaks pesta. Nende tunkede pesemine on lubatud vaid juhul, kui sa ise neid parajasti seljas kannad.

Kristin pic4

Pärast kahte Kick-Off`i nädalat algas ka tõsisem õppetöö. Siinne õppesüsteem erineb vägagi Eesti omast. Esiteks ei ole üliõpilastel Rootsis korraga nii palju aineid nagu Eestis. Enamasti on korraga vaid 2 ainet ning need on üsna mahukad. Kui ma Eestis ülikoolis käisin, olid ained enamasti 6 või 3 EAP ning kokku pidi (nagu ka siin) tegema semestris 30 EAP mahus õppetööd. Aga Rootsis on minu ained 15 EAP või 7,5 EAP suurused. Kogu semestri vältel toimub üks suur 15 EAP suurune aine ning semestri ühes pooles ka üks 7,5 EAP mahuga aine ning kui see siis poole semestri pealt läbi saab, siis algab uus sama suure mahuga aine. Mulle tundub selline süsteem palju inimlikum: saab keskenduda väiksemale hulgale ainetele korraga ning ei pea tegema viite eksamit ühe nädala jooksul.

Ma ei saa rääkida küll kõikide erialade eest Jönköpingu Ülikoolis, kuid minu New Media Design eriala on väga praktiline, mis mulle väga sobib. Juba esimese semestri lõpuks pidime näiteks graaflise disaini aines väikestes gruppides disainima ja trükkima ajakirja, mille kogu sisu me ise tootsime. Ka õpetajad on minu kogemuse põhjal siin väga nooruslikud, kompetentsed nind ajaga kaasas käivad.

Kristin pic5 Kristin pilt7 Kristin pic6

Jönköpingu Ülikool on väga rahvusvaheline: siin õpib ikka väga suurel hulgal eri rahvusest inimesi. Minu elukeskkond on enamuse ajast nii kirev, et kohati tekib tunne nagu ma ei elakski mingis konkreetses riigis, vaid hoopis mõnes toredas paigas, kus paljud rahvused kohtuvad ning suurepäraselt üksteisega intergreeritud on.

Aga tegemist on siiski Rootsi ja rootslastega ning ma olen oma seitsme kuu jooksul teinud mõned tähelepanekud, mis mulle kui eestlasele üsna huvitavad tunduvad. Alustame sellest, et rootslased sügavkülmutavad kõike (põhjuseks on ehk üsna kallis toidukaupade hind). Minu jaoks tundub väga veider näiteks saia sügavkülmutada, mis aga Rootsis täiesti tavaline on. Lihtsalt pannakse päts saia sügavkülma ja kui tekib isu seda tarbida, pannakse külmunud sai rösterisse ja soojendatakse üles. Kallite hindade tõttu on siin ka väga levinud lõunasöögi kodust kaasa võtmine. Lõunapausi ajal on terve campus täis üliõpilasi kaasavõetud toitu samadest IKEAst pärit plastkarpidest söömas.

Rootslastel on märgatavalt hea inglise keele tase, seda olen täheldanud ka vanema generatsiooni seas. Ühel päeval bussiga kooli sõites hakkas minuga rääkima umbes 70ndates eluaastates olev vanem meesterahvas. Ta tundus olevat alkoholi ületarvitanud ning mitte just hiljuti duši all käinud. Algul pöördus ta minu poole rootsi keeles, kuid kui ma talle “Sorry, I don’t speak Swedish,” laususin, hakkas ta minu suureks üllatuseks selges inglise keeles rääkima. Seda poleks ma küll oodanud.

Peale selle, et Rootsi üritab alkoholi tarbimist võimalikult vastutustundlikuna hoida, müües alkoholi vaid kõrgete hindadega riigile kuuluvates kauplustes, on vastutustundliku alkoholi propageerimist näha ka näiteks ülikooli klubis. Nimelt pakutakse seal alati vett ning kõiki alkoholivabasid jooke tasuta. Neid asetatakse lihtsalt kastide viisi näiteks DJ puldi kõrvale ning kõik võivad vabalt sealt endale jooke võtta.

Rootslased armastavad tohutult magusat. Kohvile ja koogile minemiseks on nad mõelnud välja isegi spetsiaalse väljendi “fika”, mida võib kasutada nii nimi- kui ka tegusõnana. “Let’s have a fika”  või “Let’s fika” on väljend, mida kuulen oma sõpradelt pea iga lõunapausi ajal. Lisaks on rootslastel isegi eraldi päev  kaneelirullidele pühendatud.

Peale seitset kuud Jönköpingus õppides ja elades võin kindlalt öelda, et olen oma valikuga täielikult rahul. Ma olen leidnud endale sõbrad kõikjalt maailmast. Tunnen, et vähemalt mõneks ajaks on kodumaalt mujale keskkonda elama minek mulle tohutult juurde andnud. Olen õppinud nii palju teiste kultuuride kohta ja muutunud iseseisvamaks. Lisaks oskan nüüd palju rohkem väärtustada seda, kui mugav ja lihtne oli mu elu Eestis, lähedal oma perele ja sealsetele kauaaegsetele sõpradele. Aga hetkel olen ma täitsa rahul oma eluga Jönköpingis, kus mind ümbritseb minu uus, ise loodud pere – minu sõbrad kõikjalt maailmast.

Hej då!

Rootsi ülikoolidesse saab kandideerida teises voorus veel kuni aprilli keskpaigani. Küsi nõu: estonia@dreamfoundation.eu

Leave a Reply

%d bloggers like this: