Kirkke: “Vot-see-on-minu-ülikool” tunne tekib vaid ülikoole külastades.

22.-24. märtsini avanes mul võimalus külastada Inglismaal asuvat Bradfordi ülikooli ning põgusalt tutvuda ka linna ja üliõpilaseluga. Lisaks külastasime viimasel päeval veel Nottinghami ja Nottingham Trenti ülikooli. Reisile tagasi vaadates võin kindlalt öelda, et see oli üks kõige õigemaid otsuseid mu elus.Kirkke pic 10

Minu ja Aleksandra reis algas kolmapäeva hommikul kell 6.00 Tallinna bussijaamast, kust alustasime bussisõitu Riia poole. Kohale jõudes ootas meid juba Dream Foundationi Läti esindaja, kellega kiirustasime lennujaama. Seal kohtusime Läti õpilase Valtersiga, kes ka tuli meiega reisile, ning lennureis East Midlandsi võis alata. Jõudes Inglismaale, olime pikkadest sõitudest juba üsna väsinud, kuid ootusärevus ning põnevus korvas selle. Kohtusime lennujaamas Katriniga Dream Foundationist, kellest sai kogu reisi vältel meie kaaslane, teejuht ja sõber. Seejärel sõitsime autoga lennujaamast Bradfordi, kusjuures, tol päeval oli väljas klassikaline briti ilm: vihmane, udune ning veid jahe. Bradfordi sõit võttis aega umbes 1,5 h ja nagu kõik teavad, on liiklus seal teistpidi, mis tähendas, et meie oma väsinud peadega jalutasime automaatselt vale autoukse poole.

Kirkke pic 2 Kirkke pic 3 Kirkke pic 4

Arvan, et Bradford polnud üldse see, mida olime oodanud. Lätlane ootas midagi palju suuremat, kuid tegelikult oli tegemist koduse, väikese ja üsna mõnusa linnaga. Aleksandra oli vastupidiselt aga arvanud, et Bradford on poole väiksem. Mina ei osanud aga midagi oodata ning pigem valdasid ka mind positiivsed emotsioonid. Ülikooli campusesse jõudes ootasid seal meid juba Leedu, Horvaatia ning Ungari noored ning ülikooli esindaja Mohammed. Kuigi aeg oli juba hiline, ei soovinud keegi meist niisama istuda ning seetõttu otsustasime fish and chips’i sööma minna. Kuigi mina isiklikult kala ei söö, olid teiste inimeste emotsioonid positiivsed ning tuleb tõdeda, et britid teevad seda rooga tõesti kõige paremini. Tuleb veel mainida, et kala oli tohutu suur!

Peale sööki suundusime teiste noortega ‘’tõelist ülikoolielu’’ kogema ehk läksime õpilasesinduse baari piljardit mängima. Arvestades seda, et teadsime üksteist vaid vaevu 3 tundi, klappisime me kõik omavahel väga väga hästi ning juttu ja naeru jätkus lõputult. Polnud üldse oluline, et keegi meist piljardit mängida ei osanud, oluline oli seltskond ning esimene õhtu lõppes äärmiselt positiivsel noodil.

Liitu meie uudiskirjaga, et olla esimene, kes meie uutest blogilugudest kuuleb!

Teise päeva hommik algas vara: kell 8.30 ootas meid Bradfordi ülikoolis juba TEN piece English breakfast. Mina jaksasin sellest vist ainult pool süüa, kuid see on ka üks nendest asjadest, mida Inglismaal olles lihtsalt peab proovima. Pärast hommikusööki viidi meid linnatuurile ning tutvustati ilusamaid hooneid, räägiti, kust saab parimat, kuid odavat toitu ning külastasime ka meedia- ja teadusmuuseumit. Eriti huvitavaks tegi Bradfordi muidugi see, et linn on n-ö korrustes: ülemine, keskmine ja alumine. Ehk siis selleks, et ülemisse ossa minna, peab künkast üles kõndima. Meie püsisime enamjaolt keskmises ja alumises osas. Huvitav oli muidugi ka meedia- ja teadusmuuseum, kus vaadata oli palju ning ühe päevaga lõpuni ei jõudnudki. Peale linnatuuri pidime aga ülikooli tagasi kiirustama, sest algamas oli meie reisi kõige olulisem osa – ülikooli erialade tutvustus. Kuna programm oli kokku pandud just meie valitud erialasid arvestades, leidus kõigile midagi põnevat.

Kirkke pic 5Tuur sai alguse arheoloogiast ja kriminalistikast, mis on just minule huvi pakkuv eriala. Tutvustust tegi Dr. Cathy Batt, kes rääkis väga põnevalt ning põhjalikult. Eriti meeldis kogu programmi juures see, et saime ka tõelise praktilise kogemuse: näiteks arheoloogiavaldkonnas näidati meile päris inimluid ning muistsete inimeste väljakaevatud tööriistu. Lisaks käisime läbi mitmed laborid ning nägime erinevat tehnoloogiat ning ka Crime Scene Facility’t. Kuigi tuur kestis poolteist tundi, tundus see nagu 15 minutit.

Kirkke pic 1

Peale arheoloogia- ja kriminalistikavaldkonda sõime kiiresti lõunat ning liikusime edasi meedia ja visuaalefektide tutvustust kuulama. Seal võttis meid vastu lektor Kevin Fearnmore, kes tegi meile media faculty’s tuuri ning saime ka ise proovida visuaalefektide kujundamist. Selleks ajasime läti poisile ja leedu tüdrukule selga tõelised niiöelda ufokostüümid ning seitseteist kaamerat jäävustasid erinevate nurkade alt nende liikumised. Lõbu oli laialt ning harjutuse lõpuks naersime kõik kõht kõveras. Võib ka öelda, et saime palju rohkem aimu, mis filmimaailma telgitagustes tegelikult toimub. Bradfordi Ülikool on minu arvates meedia ning filmikunsti õppimiseks suurepärane: õppejõud Kevin Fearnmore on oma õpilaste nimel valmis kõigeks ning kõik lektorid, keda kohtasime, tundusid pühendunud ning suhtusid oma tööse tõelise kirega. Ka tehnika oli väga mitmekülgne ning kaasaegne.

Meediatuuri lõppedes ootas meid pika päeva viimane tutvustus: õpilaste oma broadcasting bus! See on siis buss, millega sõidetakse kohale erinevatele kultuuri- ning spordiüritustele ning kantakse sündmus live’is üle. Filmibussis töötamine on vabatahtlik ning õppetööväline, kuid võib öelda, et sellest on kindlasti palju kasu. Bussis on olemas kõik vajalik tehnoloogia ühe hea otseülekande tegemiseks- viiest kallist kaamerast kuni kohvimasinani.

Bradford-Uni-003 Kirkke pic 6

Sellega oli meie sündmusterohke ülikoolituur läbi saanud, kuid päev polnud veel kaugeltki läbi: Mohammed viis meid sööma Bradfordi (ja väidetavalt kogu Suurbritannia) parimat karrit. Valik oli suur, kuid piirdusime siiski üsna vähetšilliste karridega ning ei pidanud kohe kindlasti pettuma, võib-olla on tõesti tegemist Suurbritannia parima karriga! Kuigi õhtu oli lõbus ja naerurohke, olime kõik ka veidi kurvad: oli ju siiski meie reisi viimane õhtu koos. Olime kõik juba päris lähedasteks saanud ning leidsime kindlasti väga head sõbrad ja tuttavad. Selles mõttes oli reis kohe kindlasti seda väärt!

Hommikul lahkusime kell 7, et viia Ungari tüdruk Annamara lennujaama ning ise suundusime lähedalasuvasse Nottinghami linna. Kuigi sattusime sinna veidi läbi juhuse, ei olnud see kohe kindlasti halb mõte. Nottingham on minu arvates meeletult ilus ja hea õhkkonnaga linn. Enamik ajast kõndisin hämmastunult ringi ning unustasin lausa pilte teha. Pärast hommikusööki pakkus Katrin, et võib meile Nottingham Trenti ülikooli näidata, olime sellega muidugi rõõmsalt nõus. Nottingham Trent meeldis mulle väga, kogu ülikool tundus ülimalt õpilasesõbralik ja avatud, ka linna armusin ma kiiresti ära. Arvan, et kogu reisi parim osa oligi kahe erineva ülikooli nägemine: nüüd on meil mingitki aimu, kuidas kooli valida.

Pärast Nottinghami oli ka meil aeg lennujaama poole asuda ning jätsime Katriniga hüvasti. Lendasime tagasi Riiga ning minu buss väljus Tallinna poole järgmisel hommikul. Reisile tagasi vaadates võin kindlalt öelda, et oma väljavalitud ülikoolides tasuks kindlasti kohal käia. Reaalne kogemus on hoopis midagi muud kui piltidel või tekstis tunduda võib. Usun ka, et erinevaid ülikoole külastades tekib kindlasti see tunne, et vot see on minu kool, minul igatahes tekkis 🙂. Lisaks oli ka kogu Bradfordi tiim väga sõbralik ja külalislahke, me ei tundnud seal ennast kordagi üleliigsena, pigem just osana ülikoolist. Ka kõigi teiste riikide esindajatega tekkis meil tõeline klapp ning usun, et jääme ka edaspidi suhtlema. Olen sellise võimaluse üle väga väga tänulik!

Kirkke pic 8

 

 

 

 

 

 

 

_ _ _

Soovid ka külastada oma tulevast ülikooli välismaal? Ehk saame sind aidata. Kirjuta meile: estonia@dreamfoundation.eu 

Leave a Reply