Helena: Life begins at the end of your comfort zone.

Hei, mina olen Helena ning minu lugu sai alguse juba 4 aastat tagasi kui suurte ambitsioonidega oma 7 asja pakkisin ning Inglismaale kolisin. Pärast gümnaasiumi lõpetamist Pärnus alustasin kandideerimisega erinevatesse UK ülikoolidesse. Tahtsin õppida midagi kunstilist, tuisapäise Pärnu Kunstikooli kasvandikuna teadsin, et see on ainuke õige eriala valik minu jaoks. Siiski ei olnud ma üheski erialas päris kindel seega otsustasin algselt võtta nn. foundation aasta koolis Arts University Bournemouth. Kursuse nimeks oli Foundation Diploma in Art&Design. See tundus minu jaoks õige ning kestvusega vaid üks aasta, lootsin, et tean peale seda ehk paremini, mis see minu elukutse võiks olla.

Processed with VSCO with f2 preset

Processed with VSCO with f2 preset

Mäletan oma esimest päeva Inglismaal nagu see oleks eile olnud. Oli 21. august 2013 ning mina ja mu parim sõbranna olime öö läbi minu kohvreid kokku ja lahti pakkinud, kuna mina oma targa peaga olin oma need vähemalt 100 kilo riideid ja ebavajalikke vidinaid täis pakkinud. Hommikul vara sõidutasid siis mu isa ja õde mind Riia lennujaama ning läbi suurte pisarate jätsime hüvasti. Saabusin London Gatwicki ning astusin kindlal sammul edasi, et leida üles esimene rong, mis mind London Victoriasse toimetas. See hetk kui ma sealt välja astusin ja enda ümber vaatasin, käes 3 suurt kohvrit, tabas mind täielik shokk. Minu ees asus vähemalt 10 suurt tablood kõikvõimalike platvormide, kellaaegade ja sihtkohtadega. Mul ei olnud õrna aimugi mida teha või kuhu minna.

bournemouth-3-23

Mitmeid tunde hiljem saabusin Bournemouthi ning istusin takso peale, et sõita oma “koju” – kohta, mida ma polnud mitte kunagi näinud ega teadnud inimesi, kes minuga seal elama hakkavad. Taksojuht siis vaatas mind suurte silmadega ning sõidutas mind rongijaama nurga taha, “kohal” lausus ta. Nimelt oli minu õpilasmaja 1 minut rongijaamast jalutada. Seal ootas mind minu landlord Roy, ta on selline armas hallipäine inglise papi, kes oleks justkui Südameasjast välja astunud. Väljas oli vähemalt +25 kraadi ning esimese asjana pakkus ta mulle lahkelt suure tassi teed piimaga…

See maja oli ausalt öeldes hirmuäratav – vanad vaibad, katkine ja kopitanud mööbel, 10 kihilise krohviga seinad, 4 korrust ning köök, mis asus keldrikorrusel!? Valisin endale sealt ühe toa ning istusin oma voodile, sügavalt sisse-välja hingates ootasin oma 5 uue majakaaslase saabumist. Üks neist oli õnneks Eesti tüdruk, kellega ma lõpuks kõik need 4 aastat koos läbi käisin.

Liitu meie uudiskirjaga, et olla esimene, kes meie uutest blogilugudest kuuleb!

Nädal hiljem olin juba täitsa ilusti selle olukorraga seal ära harjunud. Minu majakaaslased olid kõik omamoodi hullumeelsed, koolis oli kõik nii põnev ja uus ning Bournemouth ise tundus igati mõnus. Langesin sellesse “esimene aasta ülikoolis” tsüklisse, mis kujutas endast lõputut pidutsemist, magamata öid, igaveseks meeldejäävaid kogemusi ning nn. reckless elustiili. Ma ei olnud mitte kunagi oma elus niimoodi täiesti väljaspool enda mugavustsooni olnud.

_MG_0010

Arts University Bournemouth on üks väga lahe kool. Erialasid on palju ning nad kõik on kuidagimoodi omavahel seotud. Grimmeerijad töötavad filmi- ning teatriõpilastega, moetudengid töötavad tekstiilide ning fotograafidega jne. Põhirõhk on praktikal ja koostööl ning see õpetas ja valmistas mind eluks peale ülikooli. Alguses pigem ara ja halli hiirena tagaplaanile jäädes lõpetasin ülikooli julge, enesekindla ja kogenuna. Minu eriala oli väljakutsuv, loominguline ja just minule mõeldud.

Endagi üllatuseks lõpetasin oma esimese aasta klassi priimusena ning otsustasin jääda samasse kooli õppima bakalaureust grimmeerimises. See eriala tundus minu jaoks nii tohutult äge ning ma ei teadnudki kusjuures varem, et sellist asja üldse õppida saab. Leidsin siis uued majakaaslased, järgmise elukoha ning valmistusin uueks õppeaastaks, mis kujunes kordades rahulikumaks ja mõistlikumaks. Järgnevad kolm aastat möödusid nii kiiresti…

Bournemouth ise oli alguses väga põnev ja mõnus. Lõunas asuv linnake on suvine kuurort palmide ja liivarandadega, kuhu inglased armastavad puhkama minna. Populatsioon ise koosneb vaid õpilastest ja pensionäridest, kes sinna vanaduspõlve nautima on läinud. Lõpuks olin ma sellest kohast aga pigem väsinud ja tüdinenud. Võib-olla oli asi lihtsalt minus, arvan, et olen väga kärsitu ning ei kannata kaua ühe koha peal olemist.

Tseki ka minu blogi, kus tihtipeale oma kogemustest ja juhtumistest kirjutasin!

http://www.helenafeofanov.com/single-post/2016/12/22/5-Things-Ive-Learned-from-Living-Abroad

Möödunud juunis lõpetasingi AUB tulemusega 2:1, mis on minu kui välismaalase jaoks väga hea tulemus. Järgmine peatus: Eesti! Kahtlematagi otsustasin tagasi koju tulla, minu igatsus ja austus kodumaa vastu kasvas Inglismaal elades tohutult palju. Sellegipoolest olen väga õnnelik, et otsustasin välismaale õppima minna. Seda kogemust ei trumpa üle mitte miski! Reisisin läbi terve Inglismaa, õppisin uue kultuuri, leidsin oma praeguse elukaaslase ning hakkasin maailma teise pilguga vaatama.

Täiskasvanu elu hakkab mind aga juba praegu ära tüütama, seega järgmiseks sihin magistrikraadi, mida soovin õppida Itaalias IED Istituto Europeo di Design-is. Kes teab, ehk loete minu järgmist lugu juba paari aasta pärast!

Kui oled Arts University Bournemouthist või Inglismaal õppimisest huvitatud, võid mulle kirjutada meilil hfeofanov@gmail.com

Leave a Reply

%d bloggers like this: