Kelly: nüüd võin lausa kolme riiki enda koduks pidada!

Mina olen Kelly ning tegelikult teadsin ma juba põhikoolis, et ma lähen välismaale õppima. Minu valitud ülikooliks osutus Nottingham Trent University ning erialaks otsustasin teha joint honoursi Hispaania keeles ning meedias. See tähendas, et sain teha võrdselt kaks eriala, kuid kokku sain ühe diplomi.

pilt 1

Esimene aasta

Kui paljud räägivad, et esimesed nädalad on ägedad, pärast mida tuleb koduigatsus, siis minul oli kõik vastupidi. Mingid põhjusel jäin ma juba Freshers week’il korralikku freshers flu’sse (kõiki uustulijaid tabab esimesel või teisel nädalal külmetus/gripp). See tähendas, et suuremast pidutsemisest jäin ma ilma, sest veetsin enamuse ajast palavikuga voodis olles. Ning olgem ausad, kes meist ei igatsetseks haigena kodus olla? Kohas, kus keegi poputab ning toob sulle voodisse teed…

Pärast haigust läks elu aga palju huvitavamaks. Internetis valitud ühikatuba pidi olema just nii äge, kui ma arvasin ning inimesed need, kellega jään sõbraks terveks eluks. Juhuse tahtel sattusin ma ühikas ühte flat’i 7 poisi ning vaid 2 tüdrukuga. Lootus, et me hoidame teiste tüdrukutega vähemuses kokku oli küllaltki suur eksiarvamus ning minu parimateks sõpradeks said hoopiski 4 poissi, kes saatsid mind pea terve ülikooli aja.

pilt 2.

Kuigi alguses tundus mõte sellest, et Nottinghamist saab minu kodu, peaaegu võimatu, siis tegelikult see siiski juhtus. Minu veidike räämas ühikatuba sai väga koduse vibe’i, korterikaaslastest said minu igapäevased hommiku-, õhtu- ja lõunasöögikaaslased ning meie korteri filmiõhtud olid legendaarsed. Küllaltki ruttu elasin sisse ka loengutesse. Esimene suurem ehmatus šoti lektori näol oli kiiresti mööduv (see aksent tundus alguses nagu hiina keel), ruumid leidsin üles juba ilma pikema mõtlemiseta ning kursakaaslased tundsin ka vastutulles ära (meedias oli meid üle 120).

Loomulikult oli esimese aasta puhul ka päris suur osa pidudel. Retsept oli alati sama: ühikas tehti põhi alla, mindi bussiga linna, käidi vähemalt kahes klubis, tagasiteel koju käidi alati läbi kuskilt kiirtoidukohast või Nottinghami päris enda kanarestoranist Maryland chicken’ist (kus ma julgesin võtta kõike muud peale kana) ning kodus voodis oldi juba kell 3. Eestlasena on see küllaltki harjumatu, et peod iga kord nii vara lõppesid, kuid kõik Inglismaa klubid lihtsalt suletakse selleks ajaks ning minna pole enam kuskile peale kodu.

Esimene aasta möödus tegelikult väga kiiresti. Tunde oli piisavalt palju, tegemist kuhjaga, et end akadeemilistest tekstidest läbi närida. Õnneks hoidsid grupitööd vaimu erksana ning ei lasknud päris raamatukogukoiks hakata.
Teine aasta

Teine aasta algas minu jaoks hoopis teistmoodi! Mul polnud mitte mingit hirmu tagasi minemise ees, pigem mõnus ootusärevus. Mind ootas ees suur maja, mille olime rentinud kuuekesi, nelja poisi ning ühe tüdrukuga. Neist 3 tükki võtsime me kaasa ühikast ning ülejäänud sattusid meie kampa ühiste tuttavate kaudu. Päris oma maja!!

Pilt 9

Sellel aastal oli mu missioon leida endale töö! Esimene aasta lasin luusi, puhkasin, nautisin ja õppisin… See aasta pidi olema teistmoodi. Ma jagasin linna peale laiali üle 60 CV (Inglismaal toimub tööotsimine pigem nii, et astud CVga kuskile sisse) nii et jalad olid villis. Lõpuks sain ma ühest kohast vastuse, millest saigi minu töökoht. Tööle hakkasin ma kohvikus nimega Cappuchaino, mis oli araabia mõjutustega coffee shop. Usun, et sealt saigi alguse minu armastus kohvimaailma vastu. Õppisime ise omal käel kõik trikid, mida suutsime õppida ning nautisime kaasbaristadega kohvimaailma võlusid, mis Inglismaal olid väga kättesaadavad (näiteks nagu London Coffee Festival). Tagasi vaadates oli see leid vast üks olulisemaid, sest olen kohviga seotud siiamaani. Lisaks sellele, et ma nautisin kohvi tegemist, oman ma nüüd ka uhkelt ettevõtet, mis taaskasutab kohvi looduskosmeetika toodeteks.

Kolmas aasta

Just siis kui kõik oli tuttav ning turvaline, olid olemas sõbrad, tuttavad ning lemmikohvikud, kus hängida, algas Erasmuse aasta ja kõik oli jälle täiesti pea peale pööratud.

Kui ma hilisel Septembriõhtul Málagas maandusin, oli see minu esimene kord üldse Hispaanias olla. Kõik oli pime, taksojuht rääkis vaevu inglise keelt, kuid tegi oma parima, et proovida mulle tutvustada linna, kui me läbi tuledesäras kesklinna minu uue kodu poole suundusime. Kõik tundus justkui otsast peale hakkavat, jälle uus koht, uus linn, uus kultuur ning mis kõige hirmsam, uus keel.

Minu töökohaks sai keeltekool Málaga äärelinnas ning koduks kooli vastas olev maja, mida jagasin teiste õpilastega. Kindlasti sain ma hea diili oma Eramuse aastaks, sest ülikoolis õppimist teises riigis ei pidanud ma vajalikuks, ning seal koolis töötamine andis mulle juurde palju rohkem kogemusi kui ülikool oleks suutnud.

Minu uueks perekonnaks saidki selle kooli liikmed, õpetajad, kooli omanikud ning ka osad õpilased. Nemad olid minu igapäevased sõbrad ning turvavõrk, kes aitasid mind hädas, kellega käisime linnas söömas ja pidutsemas, ning kes kutsusid mind oma kodudesse ja võtsid mind kui ühte nende seast. Ma arvan, et just Hispaanias saadud kogemus on see, millele mõeldes läheb süda soojemaks ning igatsus lõunamaa päikese järgi aina suuremaks.

Neljas aasta

Viimane aasta Inglismaal algas jällegi täiesti omamoodi. Olin Eestisse maha jätnud oma praeguse elukaaslase ja igatsus kodu ning Hispaania järele oli suur. Kuigi 2 aastat samas linnas oli selja taga, tundsin ennast taaskord kui alustav tudeng.

pil 21

Seekord elasin ma korteris ühe teise Eesti tüdrukuga, mis oli väga mõnus ja rahulik. Aeg, millal mulle meeldis korterit jagada vähemalt 5 inimesega oli kindlasti selja taga. Nüüdseks oskasin nautida aega omaette ning olin rõõmus, kui sain teha asju ka üksinda. See on kindlasti üks minu tähtsamaid õppetunde välismaast, ma ei kartnud enam igavust või üksindust.

Kõik, kes on teinud õppimises pausi, kindlasti nõustuvad minuga, et tagasiminek ülikooli rutiinse elu juurde pole kohe üldse kerge. Minu suur rõõm, et mul on vaid kahel päeval nädalas loengud, oli väga üürike…. Tegelikkuses veetsin peaaegu kõik tööpäevad ülikoolis või raamatukogus, nii et lõpuks tundus nagu ülikool olekski kontoritöö. Kuigi ma alguses otsisin suure hurraaga tööd ka viimasel aastal, siis peale paari nädalat matsin ma selle mõtte maha. Tundsin, et mulle käiks üle jõu teha tööd ning õppida ja ma usun, et sellel hetkel oli see parim otsus. Neid kursakaid oli mitmeid, kes ennast tööga ja kooliga ikka täitsa kokku jooksutasid.

Kuigi tollel aastal oli minu põhifookus kindlasti õppimisel, läks aeg üllatavalt kiiresti. Lõputöö kirjutamine oli vast isegi kõige ägedam aeg tollel aastal ning peale korralikku keeletrenni Hispaanias tundsin ennast kui kala vees kõikides keelte loengutes. Eksamid ning soe Inglismaa kevad jõudis kätte isegi enne, kui lumi Eestis oli ära sulanud. Saades kõikidest eksamitest läbi ning lõputöö eest veel 1st (kõige kõrgem hinne) oli vist minu üks tipphetki. Tundus täiesti uskumatu, et see oligi läbi.

 

Ma teadsin juba enne välismaale õppima minemist, et ma tulen alati koju tagasi. Just nii juhtuski ja ma elan juba mitu aastat tagasi Eestis ning ei plaani enam uuesti ära minna. Reaalsus, mida ma aga ei oodanud ega teadnud on see, et nüüd võin lausa kolme riiki enda koduks pidada. Kindlasti ei vahetaks ma seda kogemust mitte millegi muu vastu ega neid inimesi, kes mu ellu sattusid, mitte kellegi teise vastu.

 

Kui sinagi soovid jätkata oma haridusteed Inglismaal & hiljem leida ennast ka teistes huvitavades riikides kirjuta estonia@dreamfoundation.eu ning broneeri endale konsultatsiooni aeg!

 

Leave a Reply

%d bloggers like this: