Greete – Hirmule vastu astudes Haapsalust Worcesteri

Mina olen Greete, 20-aastane tütarlaps pisikesest Eesti linnakesest nimega Haapsalu. Aastal 2017 (jah, juba on möödunud aasta), kui oli vaja kohustuslikus korras SUUREKS saada, hakata edasisele elule mõtlema ning mugavustsoonist eemalduda, otsustasin ette võtta midagi eriti julget. Otsisin välja ülikoolid Inglismaal, milles soovisin oma haridusteed jätkata. Kuna igasuguse inglise keele testi tegemine tundus minu jaoks liiga hirmutav, otsisin koole, mis oleksid valmis mind vastu võtma vaid meie riigieksamite alusel. Õnneks ei olnud sobiva kooli leidmine keeruline. Valituks osutus University of Worcester, mis asub minu kodust 2000+km kaugusel. See suur number oli alguses päris hirmutav, sest kogu oma senise elu pidi seljataha jätma ja 20kg kaaluva kohvriga uut alustama kohas, kus ei olnud ühtegi tuttavat, sõpra ega oma perekonda.

Kõik läks palju kergemalt kui arvastin. Juba esimestel päevadel Worcesteri Ülikoolis sain omale uusi sõpru, liitusin võrkpalliga, nautisin linna ilu ning harjusin suhteliselt kohe ära ka keelega. Nagu piltidelt näha, on seal ka palju ilusat loodust ning huvitavaid ehitisi. Kindlasti uudistamist väärt, soovitan kõigil kasvõi korra läbi käia.

 

 

 

 

 

 

Võin väita, et oma suhteliselt pika kooliaja jooksul esimest korda mulle meeldib väga koolis käia ning lähen sinna alati hea meelega. Õppeained minu valitud Sport Studies kursusel on väga-väga huvitavad ning kõik see on veel toredam koos ägedate kursusekaaslastega.

 

 

 

 

 

 

Tundides on hästi palju praktilisi ülesandeid, kõik teoreetiline tehakse kohe puust ja punaseks silme ees selgeks ning lastakse meil asju ka enda peal testida. Koolipäevi oli mul esimesel aastal täpselt 3 (esmaspäev, teisipäev ja neljapäev). Esmaspäeval ja neljapäeval veetsin koolis umbes 3 tundi ja neljapäeval alustasin hommikul ja lõpetasin kella 8 ajal õhtul.

Assignment’e ma ausalt öeldes kartsin alguses veidi, sest ette antud ülesannete hulka kuulusid ka kaks presentatsiooni, mille esitamine toimus klassi ees. Teiseks hirmuks osutus ka keel. Mõtlesin, et miks peaks tahtma keegi kohalikest minuga koos presentatsiooni teha, kui inglise keel ei ole mu kodune keel, kuid asjad olid hoopis vastupidised. Heameelega tehti minuga koostööd ning tulemused olid ka väga head. Ütleksin, et ülemõtlemine rikub kõik ära ja sellel ei ole mõtet. Ka kohustuslikud eksamid ei ole üldse mitte midagi hirmsat, kui võtad aega ja vaatad enne materjalid üle ning jätad midagigi meelde.

Õppimine välisriigis on andnud mulle juurde palju iseseisvust, oskust rahaga majandada ning oma väärtuslikku aega planeerida. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka seda julgust, mis minusse “süstitud” on selle viimase aastaga. Poleks arvanud, et julgen Welcome Week’i ajal minna väljasõidule suure grupi uute inimestega Snow Dome’i, kus kogu kursus kohe võistkondadesse jagati ja omavahel lumistel aladel võistlema pandi (kusjuures mõni noor nägi elus esimest korda lund). Tänu sellele tekkisidki juba esimesed sõprussuhted ning sain aru, et muretsemiseks pole põhjust. Kohe hakati omavahel kontakte jagama, loodi WhatsApp’i grupp, kus vestlus pole siiani vaibunud.

Torediad seikasid, mis selle aasta jooksul juhtus …

 … Ootamatult kattus maa valge lumekihiga, mis minu sõpradele muidugi palju rõõmu tekitas. Eriti neile, kes sellise asjaga elus esimest korda kokku puutusid. Saime koos nendega, elu esimesed lumememmed ehitatud.

 

 

Oli palju toredaid õhtuid, mil sai ööelu avastatud 😉

 

 

 

 

 

 

 

 

Paar korda sai raha nii otsa, et külmkapis polnud peaaegu midagi.

 

 

 

Ootan juba elevusega, mida järgnevad aastad toovad ning paneksin teile kõigile südamele, et kui avaneb võimalus jätkata oma õpingud Eestist eemal, siis astuge hirmule vastu ning tehke seda! 🙂

 

 

 

 

Leave a Reply

%d bloggers like this: