Kristiina: Hiinas õppimine läbi NHL Stendeni Grand Tour programmi

Olen on Kristiina Sau ja ma õpin hetkel NHL Stendeni rakenduslikus kõrgkoolis hotellindust. Oma kolmanda õppeaasta alguses otsustasin minna Hiinasse kaheks ja pooleks kuuks õppima, et omandada baasoskused äritegemise vallas ning tutvuda uue kultuuriga.

Minu lugu algas sellest, et oma teise õppeaasta jooksul kuulsin, et NHL Stenden University of Applied Sciences soovib teha koostööd Hiina ülikooliga pakkudes spetsialiseerumise võimalust Business erialale. Selgitavalt ütlen, et NHL Stendenis hotellenduse erialal õppides on kolmanda aasta jooksul võimalus spetsialiseeruda erinevatesse valdadesse, nagu näiteks õppida veinide või kruiisilaevade kohta. Neid teadmisi saab omandada NHL Stendeni ülikoolides üle maailma: Balil, Tais, Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Kataris. See erineb õpilasvahetusest selle poolest, et NHL Stendenil on oma asutus või õigused kasutada partnerülikooli klasse selleks, et õpilased saaksid järgida mainitud asukohtades meie kõrgkooli oma õppekavasid. Õpilasvahetuse puhul õpilased järgivad partnerülikoolide programme ja tihti lähevad sinna üksinda. Mul oli võimalus minna Hiinasse koos kaheksa teise õpilasega, et näha, kas meie ülikoolil on võimalik sealne asukoht lisada ülejäänud nelja juurde. Alguses ma polnud kindel, kas mul on majanduslikult võimalik Hiinasse minna, aga kuna olin väga motiveeritud, siis leidsin suvel töö, mis kattis mu reisikulud. Lisaks pidin kiiresti organiseerima omale viisa, vaktsineerimise ja lennupiletid. Tavaliselt on NHL Stendenil arendatud välja süsteemid, mis toetavad õpilasi nende protsessidega, aga kuna see oli esimene kord, kus nad saatsid õpilasi Hiinasse, siis oli enamik vastustusest minu õlgadel. Siiski suutsin kõik ära organiseerida ning esimesel septembril saabusin Hiinasse.

Esimesed päevad möödusid väga kiiresti, õppisin suhteliselt kiiresti tundma oma uusi klassikaaslasi ja meie õpetajat Eelco Galemat. Tavaliselt on kohapeal rohkem õppejõude, aga meil oli pilootprojekti tõttu ainult üks hollandlasest õpetaja. See aga tähendas, et meid õpetasid ka hiinlastest õpetajad, kellel oli hoopis teistsugune õpetamisstiil. Meie ülesandeks oli koostada äriplaan, mis töötaks Hiinas, õppida hiina keelt ning kirjutada enesearengu plaan. Alguses oli kooliülesannetega tegelemine suhteliselt keerukas, sest meil ei olnud korraliku internetti. Hiinas ei ole võimalik saada ligipääsu Google teenustele ilma VPNita mis muudab su IP aadressi ära. Õnneks olid õpetajad mõistvad ning me tegime koostööd kohalike õpilastega. Tavalisel nädalal oli meil neljal päeval tunnid, mis algasid hommikul 8:30 ja lõppesid kell 16:30. Kuna hiinlastel on kl 12-14 lõunapaus, kus nad teevad lõunauinaku, siis oli meil samuti kaks tundi vaba aega tundide vahel.

Kui meil parasjagu loenguid ei olnud, käisime linna avastamas. Me elasime Dongguanis, mis on Hiina lõunaosas Hong Kongi lähedal. Selles linnas elab 8 miljonit inimest, aga Hiina mõistes on see väike number. Vaba aja veetsime külastades kohalikke restorane, hiiglaslikke kaubamajasid ja parke. Kuna me hiina keelt ei osanud, siis mõtlesime söögikohtadele ise nimed välja. Näiteks nimetasime ühe söögikoha meie kooli lähedal Kuu Kuu kohaks. See nimi tulenes sellest, et iga kord uuris restorani omanik, kas soovin toidule juurde kana, aga kuna me ei saanud esimese korraga aru, mida ta küsis, siis ta vehkis kätega ja küsis, kas ma tahan kuu kuu’d. Niimoodi saime Hiinas hakkama ilma eriti hiina keelt oskamata. Siis kui internet töötas, sai kasutada ka VPNi ja Google Translate´i. Aja jooksul mu hiina keele oskus paranes, sest ma proovisin alati kohalikega rääkida nii palju hiina keeles kui võimalik – niiet lõpus oskasin tellida toitu ja aidata klassikaaslasel endale ülikond osta. Nimelt toit ja riided on Hiinas suhteliselt odavad, meie tüüpiline õhtusöök maksis veidi üle euro. Üldiselt maksime sularahas, aga ma veidi kahetsesin, et ma ei olnud krediitkaarti hankinud enne Hiinasse minekut, sest enamik hiinlasi maksavad oma telefoniga ning ilma krediitkaardita pole see võimalik. Sularahaga makstes ei saanud mõningaid teenuseid kasutada, nagu näiteks ratta rentimine, ning paljud rahaautomaadid ei lasknud välismaise kaardiga raha välja võtta.

Lisaks Dongguanile külastasime veel teisi linnasid nagu Guangzhou, Shenzhen and Shanghai. Meil oli kahe ja poole kuu peale umbes 20 erinevat ekskursiooni. Igal reedel käisime erinevates firmades külas, nagu näiteks BSK mood, mis on teinud koostööd Zara ja H&M`iga. Dongguan ja seda ümbritsevad alad toodavad enam kui pooles ulatuses Hiinast välja eksporditavat kaupa, nagu elektroonikat ja tekstiili. Huvitav oli külastada ka Huawei peakorterit, mille ümbrus nägi välja nagu mini Pariis. Nädal aega veetsime Shanghais ning käisime sealgi erinevates kohalikes ettevõtetes. Selleks ajaks tundsime üksteist hästi, nii et läksin koos kahe grupikaaslase ja meie hiinlannast tugiisikuga linna avastama. Meie grupp jagunes kaheks, sest teised osalesid sel õhtul Hotellotopil, mis on hotellinduses oluline üritus, kus saab tutvuda erinevates hotellides töötavate inimestega. Meie aga sõitsime tuuribussiga läbi linna ja nägime maailma kõrgemaid hooneid. Öösel oli võimas vaatepilt, kuidas ehitised olid valgustatud erinevate värvide ja tekstitega a la Ma armastan Shanghaid. Meid viidi ka praamiga Shanghai jõele ja imetlesime valgusšõud. Lisaks Shanghaile käisime Shenzhenis, mis oli samuti täis kõrgeid valgustatud hooneid, aga mulle avaldas Shanghai rohkem muljet. Mis Shenzheni tegi väga huvitavaks, oli nende hiiglaslikud tehnikat müüvad kaubanduskeskused. Ühel 4-korruselisel keskustel oli näiteks terve korrus, mis oli eraldi mõeldud telefoniümbriste jaoks. Sealt sai osta kõiksugu tehnikat, nagu droone, läptoppe, arvutiosasid, kaableid, õhupuhasteid, kaamera seadmeid jne. Lõpuks käisime ka Guangzhous, mis on tuntud oma toidu ja Cantoni torni poolest ning on 604 meetrit kõrge. Eesti kõige kõrgem torn on natuke rohkem kui pool sellest. Guangzhous külastasime Hiina ajaloolisi ehitisi ning käisime poodlemas. See oli meeletult kärarikas, sest kõik poed mängisid valjult muusikat ning päeva lõpuks oli mul hääl ära. Aga sellegipoolest oli see võimas kogemus, mis mulle eluks ajaks meelde jääb.

Kui me parasajagu ei reisinud, siis elasime Donguanis ühiselamus koos teiste Hiina ülikooli õpilastega. Meil kui välismaalastel oli oma korrus, aga käisime tihti ka teistel korrustel avastamas ja rääkisime kohalike õpilastega. Nende eluviis erines meie omast oluliselt. Meie, välismaalased saime igaüks oma toa samal ajal kui nemad elasid neljakesi ühes ruumis. Nad küsisid ühelt mu klassikaaslaselt, et ega me end üksildasena ei tunne, millest sai selgelt aru et neile tegelikult meeldib koos elada. Me saime suhteliselt kiiresti teada, et Hiinas ülikoolid julgustavad sporti tegema, niiet meie ühiselamu allkorrusel oli sulgpalliväljak ja kahe minuti kõnni kaugusel olid jalgpalliväljak, ujula, tenniseväljak, lauatennise väljak ja võrkpalliväljak. Mulle väga meeldis iga päev sportimas käia ja tihti mängisin koos hiinlastega sulgpalli. Lisaks oli ühe minuti kõnni kaugusel mitu poodi, mis müüsid värskeid puuvilju, nagu arbuusi, mandariine, greipe jne. Hinna sees oli ka puuvilja tükkideks lõikamine ja kokku maksis kõik umbes üks või kaks eurot. Ma käisin arbuusi nii tihti ostmas, et õppisin ära müüja fraasi (Ni lai la – sa oled tagasi), mida ta iga kord kasutas, kui ma sinna sattusin. Välismaalasena äratasin palju tähelepanu ning tihi märkasin, et hiinlased tegid minust pilti. Kord proovis ka puuvilju müüv tädi minust pilti teha, niiet läksin tema juurde ja küsisin, kas ta tahab koos pilti teha. Selle peale oli ta niivõrd tänulik, et andis mulle karbi tasuta puuvilju. Kuna meil oma kööki ei olnud, siis kasutasime nö mängutuba (“game room”). Seal oli meil oma külmik ja laud, kus sai erinevaid lauamänge mängida.

Üks huvitav asi Hiinas oli see, et ühiselamus ei olnud sooja vett enne kella nelja päeval, sest Hiinas on normaalne õhtul dušši alla minna. Lisaks sellele ei eksisteerinud hiinlastele sama isikliku ruumi mõiste, mis meile kui eurooplastele. Kui miski neid rõõmustas, siis haarasid nad mul käest kinni ja järjekorras seisid nii lähedal, et nagu hingaks kuklasse. Mind see väga ei häirinud, aga oli totaalselt erinev eestlaste harjumusest. Samuti on Hiinas väga oluline olla õpetajate ja vanemate inimeste suhtes lugupidav, sest nende jutu poole pealt katkestamine või vastu vaidlemine võib neid niivõrd solvata et nad ei soovi enam sinuga tegemist teha. Hollandis on see hoopis vastupidine, vastuargumendid on normaalsed ja õpetajatega räägitakse nagu nad on sinu sõbrad. Puudub liigne peenutsemine, mis puutub tiitlitesse või kes on kelle ülemus.

Kokkuvõttes meeldis mulle Hiina juures kõige rohkem see, kui lähedaseks olime üksteisega saanud, ületades kõik ettetulnud raskused. Me veetsime aega naerdes, linna avastades ja karaoket lauldes. Meil oli niivõrd palju toredaid kogemusi, et raske on seda kõike sõnadesse panna. Kuna NHL Stenden ei olnud varem sellist kursust pakkunud ning ma olin Hiina kohta kuulnud palju vastuolulist infot, läksin sinna suhteliselt madalate ootustega. Kuid Hiinasse minek osutus üheks parimaks otsuseks üldse ning ma õppisin tundma inimesi igast maailma otsast. Näiteks ühiselamus rääkisin tihi tüdrukutega Lõuna-Koreast, Brasiiiliast, Vietnamist ja Bulgaariast. Kuna kaks mu kursusekaaslast on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist, siis lisaks teadmistele Hiina kohta õppisin ka Aafrika kohta üleüldiselt. Lisaks õppisime me kõik erinevaid erialasid nagu äri, logistikat, meediat ja finantsi, nii et sain ka ülevaate erinevatest valdadest ning õppisin tundma kõikide tugevaid külgi. Tänu äriplaani kirjutamisele muutusin enesekindlamaks oma firma asutamise suhtes või siis ettevõttes uute ideede arendamise suhtes. Tänu NHL Stendeni poolt pakutavatele võimalustele minna välismaale leidsin endale sobiva ja huvitava kursuse, mis avardas mu karjäärivõimalusi ja arendas mind inimesena. Ma absoluutselt soovitan igaühel minna võimalusel Hiina õppima, sest see on tõeliselt võimas kogemus.

PS! Siit saad lugeda ka minu õpingutest NHL Stendenis Hollandis:

Leave a Reply

%d bloggers like this: