Diana: kuidas saada Londonisse praktikale

Mina olen Diana ja õpin praegu kolmandat aastat Nottingham Trenti ülikoolis Inglismaal. Minu erialadeks on inglise kirjandus ning filmindus ja televisioon, mis mõlemad on päris teoreetilised ained. Sellele vaatamata on mul olnud võimalusi filminduse ja televisiooni praktilise poolega kokku puutuda ning ka produktsioonifirmas praktikat teha.

Valitud erialadest soovin tulevikus tegeleda pigem filminduse ja televisiooni alal, mistõttu olen otsinud kogemusi ja praktikat just selles valdkonnas. Kuigi ma olin huvitatud sellest valdkonnast juba varem, hakkasin sellega seotud tegevusi tegema alles esimese õppeaasta lõpus, kuna ei teadnud veel piisavalt hästi, milline spetsiifiline filminduse/televisiooni suund mind huvitab. Aga mida rohkem ma õppisin, seda rohkem sain teada nii spetsialiseerumise võimaluste kui ka enda kohta ning järk-järgult avastasin, mis mulle täpsemalt võiks tulevikus sobida.

Esimese õppeaasta lõpus läksin esimest korda vabatahtlikuks Sheffieldi dokumentaalfilmide festivalile, millest kuulsin oma õppejõududelt. Seal õppisin väga palju filmitööstuse (soovin pigem äri kui loomingulise poolega tegeleda) ja festivali korraldamise kohta ning mis kõige parem – sain häid kontake. Minu ülesandeks oli külaliste vastuvõtmine networking üritustel, kus ma oma töö sain tehtud umbes kahe tunniga ja ülejäänud aja sain veeta külalistega rääkides. Minu suurim hirm oli see, et kõik need inimesed teavad sellest tööstusest nii palju rohkem ja äkki ei taha minu peale oma aega kulutada – kuid tegelikult oli just vastupidi.

Sheffieldi filmifestivalilt saadud kontaktide kaudu leidsin võimaluse teha 3-nädalane praktika Londoni filmiproduktsiooni firmasse nimega Warp Films. See firma on teinud palju tuntud filme ning mul õnnestus sinna saada, kuna ma kirjutasin neile ise. Kui ma hiljem neilt nõu küsisin, mida veel teha, et edendada oma nn karjääri, siis vastatigi, et ole ise aktiivne. Firma tõi välja, et nad ei kuuluta praktikakohta avalikult oma kodulehel, vaid pakuvad seda ainult siis, kui küsitakse.

Viimasel tööpäeval õnnestus mul osaleda väga special üritusel. Nimelt tegi Warp filmiadaptisooni muusikalist ‘Everybody’s Talking About Jamie’. Ning just tol päeval toimus selle filmi stsenaariumi ettelugemine (table-read), kus kõik osatäitjad, režissöörid, produtsendid ja muud filmiga seotud olulised inimesed tulid kokku, istusid laua taga ja siis osatäitjad/näitlejad lugesid stsenaariumi kõva häälega ette. See oli väga fun kogemus 🙂

Kuna minu poolt valitud kursus Nottingham Trenti Ülikoolis oli pigem teoreetiline ning ma tundsin vajadust õppida ka filmi tegemise praktilisemat poolt, siis läksin meie ülikooli tudengite poolt loodud Trent TV-sse. Seal oli mul võimalus õppida kaameratööd, monteerimist ning saada üleüldisi teadmisi videote tegemise kohta, milles ma varem olin väga algaja. Kõige parem osa oli see, et ma ei pidanud ise kõike omal käel õppima, vaid Trent TV-s tehti päris koolitusi nendel teemadel ning ma sain küsida kõiki küsimusi, mis mul üldse pähe tulid ning selle society liikmed hea meelega näitasid, kuidas midagi teha. Lisaks kõigele näeb society-s olemine hea välja CV-l, kuna see näitab, et sa tegeled ka kooliväliselt erinevate ennast arendavate tegevustega. Siinkohal ei ole vahet, millal sa nendega alustad, vaid peaasi, et lõpuks teed seda. Mina jõudsin Trent TV-sse alles teisel õppeaastal.

Seda, et kõik on võimalik, kui sa otsid ise võimalusi ja kirjutad firmadele, on mulle varasemalt korrutatud mitu korda ning mingil hetkel sai sellest tüütu cliche ja kõlas natuke liiga optimistlikult. Ma arvasin, et küsimine viib lõputu ringijooksutamiseni, kust lõpuks ei tule ikkagi midagi välja. Nüüd, seda kõike kirjutades, olen aru saanud, et asjad päriselt käivadki nii nagu mulle oli öeldud ning küsmine ja uurimine viib tõesti ka tulemusteni.

Leave a Reply