Mikk: õppimine ja elu Hollandis

Hei! Mina olen Mikk, olen hetkel 21-aastane ja õpin Media & Entertainment Management erialal Leeuwardenis, NHLStendenis. Olen oma kolmanda aasta poole peal ja ma arvan, et ma pole end kunagi varem paremini tundnud. Hollandisse (või Madalmaadesse oleks ilmselt õigem kirjutada), on ilmselt olnud siiani mu kõige parem otsus. Alates uutest kogemustest ja sõpradest, lõpetades üldiselt silmaringi avardamisega.

Tulin Leeuwardenisse suurte ootustega ja ega need päris kogemused ka väga ootustele alla ei jäänud. Ei jõudnud ära oodata, et saaks juba iseseisvalt elada (kuigi jah, finantsiliselt pole ma veel 100% iseseisev) ning ootasin oma elu välismaal väga. Sellist suurt culture shock’i mul ei olnud, aga mõned asjad võtsid ikka eriti kaua, et nendega ära harjuda. Hollandlased on üldiselt üsna otsekohesed ja valjud – Eestiga võrreldes ikka üsna suur erinevus. Aga samas, võin kindlusega öelda, et see aitas ka mul nii-öelda oma Eesti-mullist välja tulla. Mitte et ma nüüd vali ja otsekohene oleks, aga uued kogemused, uued inimesed jne – kõik annavad päris palju juurde, just mõtteviisi osas.

Ma arvan, et ma olen enda kohta kõvasti juurde õppinud siin ’uues maailmas’, osaliselt seetõttu, et olen nüüd juba vanem, iseseisvam jne, aga suuresti ikka tänu Hollandisse kolimisele.

Õpingute osas olen hetkel kolmanda aasta tudeng. Õpin küll Media & Entertainment Managementi, aga see eriala on nüüd muudetud Creative Businessiks. Üldises pildis on need üks ja sama programm, kuid samas on ka mõned üsna märkimisväärsed erinevused. Ma siis proovin rääkida nii palju Creative Business’ist, kui oskan.

Üks asi, mis on Eesti õppest üsna erinev, on see, et õpe toimub väiksemates gruppides (12-24 inimest, jagatud veel omakorda neljaks). Õpet kutsutakse ka DBE’ks ehk Design Based Education, mis tähendab, et tudengitele antavad ülesanded viiakse ellu koostöös päris klientidega. Minul oli veidi teistmoodi, CBL ehk Case Based Learning, kus õppisime rohkem teooriat päris firmade kohta, aga ei töötanud otseselt nende ettevõtetega (nt õppisime, kuidas Red Bull on teinud palju experience marketing’i või midagi taolist). Need on nüüd rohkem nagu tavaliselt klassitööd, aga meil on ka tähtsamad module assignment’id, millega peame näiteks Disney’le mõtlema välja uue Communication Plan’i või Marketing Plan’i. Hea on see, et saame palju rohkem erinevatest firmadest teada, kuid me otseselt ei töötanud nendega. Nüüd, kolmandal aastal, praeguses moodulis (1 moodul = 9 nädalat), töötame koostöös ühe kliendiga, kellele pidime ka uue kontseptsiooni välja mõtlema ja iga detaili arvesse võtma, mis oli üsna huvitav. Creative Business’il on nüüd minuteada rohkem interaktsiooni klientidega, mis on pärast lõpetamist, päris töömaailmas palju kasulikum.

Suures plaanis on õpe jagatud neljaks mooduliks: management, turundus, üldine ja üks praktiline. Loenguid polegi väga palju ja enamik tööst toimub kas klassiruumis või kodus. Selles mõttes on Hollandis õppimine palju parem, sest interaktsioon õpetajatega on kordades tihedam ja isiklikum, mis on mõlemad sellel erialal väga vajalikud (IT-erialal on see interaktsioon ilmselt vähem oluline).

Üks suuremaid motivaatoreid, miks ma NHL Stendenisse õppima tulin, oli see, et õpe sisaldab ka minor’it ja praktikat. Minor’id ehk spetsialiseerumine on pool kolmandast aastast ja internship võtab aset neljandal aastal koos lõputööga. NHL Stenden pakub üsna palju võimalusi lisakogemuste saamiseks, näiteks saab minna Erasmus programmiga Euroopasse või kuhugi mujale Stendeni partnerülikooli (nt mõned sõbrad lähevad/läksid Kanadasse, Jaapanisse jne). Muidugi on ka Grand Tour valikus, mis siis hõlmab NHL Stendeni enda erinevaid campus`eid üle maailma. Neil on harud Lõuna-Aafrika Vabarigiis, Hiinas, Balil(!), Bangkokis, ja Kataris (ilmselt mõnes paigas veel). See on üsna hea võimalus NHL Stendenisse tulles, sest mis ajal sa muidu Balile või Katari läheksid? Aga jah, ise otsustasin Euroopasse jääda ja suundun nüüd jaanari lõpus juba Erasmuse programmiga Lissaboni, Portugali.

Hetkel sõidan Amsterdamist tagasi Leeuwardenisse ja see toob vist mind ka mu viimase punktini siin blogis. Mu suurim kahetsus Hollandis olles on see, et ma ei reisinud siin väga ringi. Varem ma ei näinud ennast Hollandi kodanikuna, kes siin töötaks ja elaks, aga pärast kahte päeva Amsterdamis on see mõte muutunud. Leeuwarden ja kõik linnad on ikka üsna erinevad teineteisest (nagu Tallinn ja Tartu näiteks) ning see feeling, mis sa saad, on lihtsalt väga erinev. Ma olin küll paaris linnas käinud, aga mitte pikemalt viibinud, sest veetsin peaaegu kogu aja Leeuwardenis. Minu mulje Hollandist muutus, kui käisin Amsterdamis ja üldse Randstadi alal (Amsterdam, Haag, Rotterdam ja Utrecht), kus on hoopis teistsugused võimalused, kui on Põhja-Hollandis.

Seega, ongi nüüd aeg mu viimase mõtteni, mis on see, et siin olles (ja üldiselt elus), ära ütle ’ei’ väga headele võimalustele ja ’don’t disregard any place unless you have a very good reason for that’ ehk siis ära ütle tervele Hollandile ’ei’, kui lihtsalt üks linn pole sulle sobilik (see õppetund on siis mulle endale).

Leeuwarden ise on väga tore linn ja ma jään seda kindlasti igatsema. Väga paljud on ka siia pikemaks ajaks jäänud, lihtsalt neile on see linn palju sobilikum. Aga nagu öeldakse, ’to each their own’. Minu tee viib mind nüüd Portugali ja kes teab, mida tulevik toob. Välismaal õppides on sul uksed valla ja pead lihtsalt õigest uksest sisse astuma. Õnneks, läbides ukse, tuleb sulle veel mitu tükki ette – kinni kuhugi ei jää 🙂

Leave a Reply