Marta: arhitektuuriõpingud Inglismaal

Mina olen Marta ja olen teist aastat  arhitektuurieriala tudeng Inglismaal, University of Sheffield’is. Lapsena ehitasin muudkui igasugu pappkarpidest maju, paistab, et juba siis paljastus mu soov tulevase ameti kohta. Harmoonia kunsti, loogika ja matemaatika vahel panigi mind  arhitektuuri eriala kasuks otsustama.

Kuigi olin oma eriala ja ülikooli valikus vägagi kindel, ootas mind esimese aasta alguses üllatus. Olin kuulnud lugusid, et ülikooli minnes visatakse sind otse tundmatusse vette, kus tempo on tohutu ja kus sul ei ole aega kohaneda oma uue keskkonna ega eluga. Minul nii ei olnud. Esimesed projektid arhitektuuridisaini tunnis olid üpriski vabalt loomingulised, lausa lapsikud mu jaoks, teooriatunde oli vähe ja vaba aega palju. See ei olnud üldse see, mida ma olin ette kujutanud ja ka lootnud. Tundus, et tasakaal kalli õppemaksu ja saadava kasu vahel on paigast ära. Õnneks oli see vaid soojendus ja üsna varsti sain oma uute kursusekaaslastest sõpradega tõdeda, et teine poolaasta oli ikka hoopis tõsisem ja pingutust nõudvam.

Siiski oli ka kasu sellest tohutust vabast ajast, mis meil esimese õppeaasta esimesel poolaastal oli, sest see sundis mind muutma oma vanu harjumusi ja ennast distsiplineerima. Enam ei olnud õpetajaid, kes kontrolliksid, et ikka kodused tööd oleksid tehtud. Pidin ise olema see, kes vastutab, et semestri teooriatundide ainuke hindeline töö saaks õigeks ajaks valmis. Lisaks hakkasin vabatahtlikult õppima ka prantsuse keelt, et ajalist vabadust sisukamalt kasutada.

Arhitektuuriõpe üldiselt on kompositsioon teooria ja praktika vahel. Minu ülikoolis, kus on suurem rõhk disainil, kulub enamik aega õppetegevusest erinevatele disainiprojektidele. Pikim neist on terve praeguse poolaasta kestev kommunaalelamu projekt, mille käigus teeme koostööd kohaliku sotsiaalmajutuse organisatsiooniga. Projekt algab brief-iga, milles saame kogu infot selle kohta, mis meilt oodatakse – kes on klient, milliseid ruume on hoonesse vaja, projekti põhiteema jne. Sellele järgnes Urban Study, mis on detailne uuring ehitise asukohal –  selle ajalugu, mis vajadustega inimesed seal elavad, transport, kultuurielu, ilmastik, geograafia jne. Kui õpilastena peame kogu selle informatsiooni ise kaarditama, siis praktiseeriva arhitektina on sul abiks terve tiim oma ala spetsialiste.

Ülikoolis käies soovitaksin ma kõigil haarata kinni igast võimalusest, mida kool pakub enda arendamiseks väljaspool nõutavat õppekava. Just selliselt õnnestus mul sellel õppeaastal saada koht RIBA (Royal Institute of British Architecture) Mentoring Scheme’is. See tähendab, et sain endale mentoriks tegutseva arhitekti. Meie esimene kohtumine jaanuari lõpus toimus MHA Architects arhitektuuribüroos. Siiani ei ole mul reaalset kokkupuudet õpitava eriala nö köögipoolega olnud, vaid õppestuudio ja konsultatsioonid arhitektidest tuutoritega. Kogesin büroos just seda, mida ei ole võimalik ülikoolis õppida – arhitektitöö argipäeva. Vaatasime koos üle erinevad vajalilikud dokumendid, mis on lahutamatu osa disainidee loomisest kuni hoone valmimiseni. Sain ülevaate arhitekti, kliendi, projektijuhi, ehitusinseneri ja ehitajate vahelises koostööst ning proovisin kuidas Visual Reality programm aitab ideetasandil disainitut visuaalsusse tuua. Järgmisel korral lähme külastame ehitusplatsi.

Kõigile välismaal õppimise huvilistele võin öelda, et kõikidest hirmudest ja raskustest hoolimata on see kogemus hindamatu. Minu maailm muutus peale Inglismaale tulekut kordadest suuremaks. Võin öelda, et see kõhklus, mis mind teadmatusest vaevas, kadus üsna ruttu peale seda kui lennuki rattad esimest korda Ühendkuningriigi pinda puutusid. Ma ei ütlegi, et see poolteist aastat on olnud pidev lust ja lillepidu, kuid siiski olen ütlemata tänulik, et elu on pakkunud mulle nii huvitavaid teadmisi, imelisi sõpru, kogemusi teises kultuuriruumis elamisest, kuid kindlasti enim enesearengut.

Leave a Reply