Deevi: Lutonist, magistrist ja kannatlikkuse treenimisest

Mina olen Deevi-Johanna. Olen 27-aastane ja kirjutan Inglismaalt, ca 200 000 elanikuga Lutonist, mis asub Londonist u 35-minutilise rongisõidu kaugusel. Maandusin siia aasta aega tagasi, et omandada magistrikraad Bedfordshire’i Ülikoolis Public Health’i erialal. Siinne eluolu on üsna erinev Londoni omast ning ei sarnane ka inglise küladele, mis on paljudele filmidest tuttavad. Pean tunnistama, et algul läks aega, et uue keskkonnaga harjuda, kuid paari kuuga olin juba üsna sisse elanud. Kuigi laialt on levinud arvamus, et Lutonis ei ole midagi teha, siis üdini tõsi see ei ole.

Näiteks hiljuti taasavati Hat Factory, kus korraldatakse sageli kultuuriüritusi ning sealt leiab ka koduselt skandinaaviapärase kohviku. Linnas asuvates pubides on tavapärane näha, kuidas kohalikud onud joovad Guinnessi õlut juba kell 10 hommikul, kui sina alles loengusse lähed. Linnakeskusest jalutuskäigu kaugusel olevast Bury Park’ist, kus asub suur Pakistani ja India kogukond, saab osta linna kõige paremaid puuvilju ja kebabe ning Lutonis asuv viietärnihotell, kus mul oli võimalus ülikooli kõrvalt töötada, on kuulus muuhulgas ka selle poolest, et kuninganna Elizabeth veetis seal osa oma mesinädalatest ning Winston Churchill pidas seal kõne 100 000 inimesele. Lisaks on see populaarne sihtkoht nn kellaviieteehuvilistele. Lisaks on Lutonist lühikese rongisõidu kaugusel peale Londoni veel palju mõnusaid kohti, kus vabal päeval jalutamas või kohvi joomas käia.

Lutoni kesklinn. Lutoni kesklinn. Üksteise kõrval seisvad väikesed nurgapoed ja kiirtoidukohad on siin tavalised. Linnas on ka üks suur kaubamaja ja minu õnneks palju Poola-Leedu toidupoode, kus saab osta ka musta leiba ja Karumsi kohukesi.

Nii palju siis siinsest linnast. Kuigi Bedfordshire’i Ülikool on üsna noor, õpib siin tudengeid rohkem kui 120 erinevast riigist. Eelmise aasta Freshers’ Week’il (iga-aastane üritus uutele tudengitele) sain lisada kaardil lipu ka Eesti kohale (kuigi nüüdseks tean, et ma ei olnud too hetk ülikoolis ainuke eestlane). Kuna ülikoolil on harud ka teistes linnades, pole Lutoni ülikoolilinnak just väga suur. Samas avati seal selle aasta sügisel uus, 40 miljonit naela maksnud STEM hoone, kuhu koonduvad peamiselt teaduse ja tehnoloogia õppesuunad. Lisaks on ülikoolil 6-korruseline raamatukogu, kus ma veetsin enamiku oma ajast (kaasa arvatud suveperioodi, kuna siinne magistriõpe kestab ühe aasta, mis tähendab, et lõputöö kirjutamine toimub juunist kuni septembrini), mitu kohvikut, huvigrupid, jõusaal, karjäärikeskus ja palju muud. Erinevalt Eesti raamatukogudest, kus toimub õppetöö vaikuses, on siin raamatukogudes alati väga palju lärmi. Õnneks on olemas ka niinimetatud vaiksed töötoad, kus saab omaette boksis tööd teha, kui selleks vajadus peaks olema.

Esmakursuslased said panna Freshers’ Week’il lipu oma koduriigi kohale.
Bedfordshire University Postgradute Center, kus toimub enamik magistriõppekava loengutest.
Bedfordshire’i Ülikooli kõrval asuv St. Mary kirik, kus korraldatakse ka lõputseremooniaid.
Vaade raamatukogust ülikooli ühikale. Ühikad on siin kallimad kui eramajades elamine, peamiselt igasuguste lisaväärtuste (nt jõusaal) tõttu. Väga populaarne on elada n-ö “shared house” majades, see tähendab, et terve elumaja on välja üüritud ja ühised on köök, vannituba ja elutuba.

Minu parimaks kogemuseks siinses ülikoolis jäi kindlasti osalemine GoGlobali programmis, mis viib tudengid külla erinevates riikides asuvatesse sõpruskoolidesse. Võimalik on valida eri riikide, näiteks USA, Malaisia, Singapuri ja Hiina, vahel. Minu valik osutus seekord Vietnami kasuks ning võin öelda, et tegemist oli ühe mu elu toredaima reisiga. Sain endale sõpru ja tuttavaid paljudest eri riikidest, sealhulgas Kosovost, Rumeeniast, Itaaliast ja muidugi ka Vietnamist kohapealt. Programm oli tihe, kuid peab ütlema, et sõpruskooli külastamine oli kõige väiksem osa reisist, kuna rõhk oli ikkagi kohaliku kultuuri, toidu ja vaatamisväärtustega tutvumisel.

Vietnamis, GoGlobal juuni 2019, järjekordne õhtusöök kohalikus restoranis.
Meie grupp Vietnamis Saigoni Ülikoolis. Tähelepanelik leiab pildilt ka Eesti lipu.

Plaan kunagi elus välismaal õppida oli mul vaikselt peas tiksunud juba aastaid, lihtsalt varem ei olnud ma ilmselt ise valmis ega ka aeg ei olnud selleks sobiv. Nüüdseks olen oma Public Health magistrikraadi juba kätte saanud ja kavatsen veel natukeseks Inglismaale jääda, et veel uusi kogemusi saada.  Võin öelda, et kõik kõhklused ja kartused on kindlasti üks osa sellest protsessist. Mäletan hästi, et veel Tartu-Tallinna bussis, mis mind aasta aega tagasi lennujaama viis, olid mul põlved nõrgad ja mõtlesin, kas see on ikka hea mõte. Aga see hetk, kui astud iseenda loodud mugavustsoonist välja, ükskõik kui hirmus see ka ei tundu, annab kahtlemata sobiva pinnase isiklikule arengule.

See aasta Inglismaal on mulle õpetanud üüratult palju. Ja siinkohal ei mõtle ma teadmisi, mida siin omandanud olen. Ütlen ausalt, minu jaoks on siin omandatud haridus rohkem nagu boonus. Selles suhtes on minu kogemus ka ilmselt veidi erinev teiste tudengite omast, kuna eelnevalt omandatud bakalaureusekraad andis mulle juba eriala, mida ma armastan. Küll aga soovisin magistrikraadi ning koos välismaal õppimise sooviga otsustasin, et nüüd lõpuks on aeg asi ette võtta. Ja kogemusi ma kahtlemata olen saanud. Seega, kui sa oled välismaale õppima minemise plaaniga pikemalt maadelnud, siis soovitan kindlasti see asi ette võtta.

Aga ära arva, et kõik ilmtingimata kerge saab olema. Asjaajamine Inglismaal on aeganõudev ja kannatlikkust tuleb treenida iga päev. Minul isiklikult läks tükk aega, enne kui lõpetasin pideva Eesti ja Inglismaa võrdlemise. Ilmselt on see on paratamatu, aga samas, mida rutem aru saada, et ühiskonna toimimine ja igapäevaelu on lihtsalt väga erinev harjumuspärasest, seda lihtsam endal on. Huumoriga pooleks, aga lause „Ära vihasta, vaid imesta”, aitab nii mõneski olukorras. Näiteks kui tädi pangas ütleb, et konto avamiseks läheb kuu aega või et töövestlusest esimese reaalse tööpäevani kulub kuni 6 kuud. Neid näiteid võib tuua mitmeid.

Ka aastasel magistriõppel on omad plussid ja miinused. Ahvatlev on idee, et ülikool saab kõigest ühe aastaga tehtud, teisalt on see aasta õppe mõttes väga kokku pakitud, iseseisva õppe maht on 70% ja enamik vabast ajast kulub iseseisvate tööde kirjutamisele. See võib olla töötamise kõrvalt kohati üsna pingeline. Teisest küljest andis siinne õpe mulle tohutult uusi teadmisi ning laiendas minu senist kogemuste pagasit. Peale selle olen leidnud endale palju uusi sõpru, saanud töökogemusi kohtadest, kuhu ma poleks elu sees arvanud, et satun, ning ennekõike olen õppinud iseennast veelgi rohkem tundma.

Lõpuks tehtud! Traditsiooniline mütside õhkuviskamine pärast lõputseremooniat.
Kursusekaaslaste ja õppejõu Hala’ga, kellega tähistasime peagi saabuvaid jõule. Igaüks tõi midagi oma rahvusköögile omast kaasa ning tekst õppejõu kampsunil lohutas meid kõiki.
Mina ja mu majakaaslane/parim sõbranna Sofia, kellega koos Vietnamis käisime, sõbrustamas kohaliku elanikuga.
Public Health magistrikursus UoB-s.
Esimene asi, mida Lutonisse saabuja rongijaama lähistel näeb on suur mural, mis julgustab unistusi täitma.

Leave a Reply