Iris: koroona ajal Hollandis

Hei-hei! Mina olen Iris Ingelbert ja omandan hetkel oma kõrgharidust Gröningenis, Hollandis. Vähemalt teoorias. Reaalsuses elan vanematega Eestis kuniks kogu see pandeemia olukord natukene laabub ja reisimine jälle lubatud on. Eks ta natukene nadi ole, aga midagi pole parata.

Minu otsus Madalmaadesse õppima minna tuli üleöö. Sõna otseses mõttes. Ärkasin ühel hommikul üles ja teadsin, et tahan Hollandisse elama minna, mis sest, et ma selles riigis kunagi käinud polnud ja ka üleüldised teadmised olid suhteliselt pinnapealsed. Valisin siis endale välja ülikooli, linna ja eriala, kuhu oma edasine elu rajada. Otsus langes Hanze University of Applied Sciences kasuks, International Communication eriala. Ausalt, ma ei saaks rohkem rahul olla. Gröningen – ideaalne linn tudengitele. Hanze – ideaalne valik mulle, kuna teooria ja praktika on seal heas tasakaalus. International Communication – täpselt õige eriala.

Mäletan nii hästi seda, kui jõudsin esimest korda Gröningeni ning istusin oma pisikeses 10m2 toas, kogu mu elu neis kahes kohvris mu kõrval. Väga hirmutav. Väga segadusttekitav. Endalgi oli raske uskuda, et ma nüüd reaalselt ka kohale jõudsin. Kui aga sain ennast natukene mugavamalt sisse seatud, siis edasi läks elu väga sujuvalt. Inimestega nii koolis kui ka väljaspool kooli oli väga kerge suhelda, kuna hollandlased on loomu poolest juba väga otsekohesed ja avatud ning kõik international üliõpilased samuti. Mulle selline õhkkond väga sobib ja meeldib.

Mul vedas ka tohutult elukoha leidmise ja majakaaslastega (housemates), kellega koheselt klapp tekkis. Pärast sõprade ja tuttavatega rääkimist tuli välja, et selline stsenaarium on pigem haruldane. Kuna olen pea terve elu tantsinud, siis otsisin ka endale tantsustuudio (Gröningen Dance Center) kus treenimas käia. Ka seal sain sooja vastuvõtu osaliseks ning hoolimata sellest, et trennid olid enamjaolt hollandi keeles, oldi alati valmis mulle ümber tõlkima või eraldi seletama, mis toimub. 

Lisaks sellisele üldisele jutule, mõtlesin tutvustada natukene lähemalt ka oma eriala ja õppesüsteemi. Olen hetkel International Communication eriala teise aasta tudeng. Kokku kestab õpe 4 aastat, kuhu sisse on arvestatud ka internship ja minor või vahetus-poolaasta. Kuna tegemist on applied sciences ülikooliga, siis meie õppimine on täielikult projektipõhine. See tähendab seda, et esimesel aastal oli meil kokku neli projekti kahe semestri peale, sellel aastal kaks suuremat projekti kahe semestri peale. 

Aga mida need projektid ikkagi tähendavad? Eelmisel aastal pidime näiteks 7 nädala jooksul välja mõtlema ja pitchima kliendile, kelleks oli Eggens Craft Beer (üks Gröningeni väike õllefirma), turundusplaani ja viise, kuidas neid õllesid reklaamida ja konkurentide seast silma paista. Praegune projekt on aga hoopis koostöös USA ülikooliga. Niiet projektid on väga seinast-seina, tänu millele on mul hea võimalus välja sortida, mis mulle rohkem peale läheb ja millele tulevikus tahaksin keskenduda. 

Raskeks teeb hetkel olukorra see, et kuna kõik kooliasjad on väga praktilised ja enamjaolt eeldaksid reaalses elus klientidega kohtumisi jne, siis hetkel peame hakkama saama läbi interneti. See teeb küll elu raskeks, aga “õnneks” oleme kõik samas paadis.

Üldiselt on meil korraga käsil neli “ainet” – project, theory, skills ja tools. Kõik need on tihedalt seotud projektiga, millega parasjagu tegeleme ja üles ehitatud nii, et saaksime õpitut ka koheselt kasutada. Project ja theory peaks olema iseenesest mõistetavad, aga skills on selline aine, kus õpime kirjutama/käituma/intervjueerima nagu junior communication professionals. Põhimõtteliselt saame kogeda, kuidas käituda, suhelda ja olla klientidega, et jätta endast võimalikult professionaalne mulje. Tools alla läheb kõik, mis seotud Adobe Creative Cloud`iga: Photoshop, Illustrator, lühifilmide tegemine ja erinevate programmide kasutamine. Need on taaskord tulevikuks väga vajalikud oskused ja hea lisa ka CV-le. 

Lisaks uuele koolisüsteemile, oli Hollandisse kolides veel palju asju, millega pidin nö ümber harjuma. Üheks suurimaks oli rattaga sõitmine IGALE POOLE. Inimesed vedasid voodeid, madratseid, kappe, absoluutselt kõike ja kõiki rattaga. Väga tavaline, et ühe ratta seljas oli nt 3 inimest. Imetlen väga hollandlaste tahtejõudu, kuna ilm on seal veel vihmasem ja tuulisem kui Eestis. Sellest hoolimata istuvad inimesed ikkagi iga päev ratta selga, et tööle või kooli sõita. Kuigi see rattaelu vajas natukene harjumist, siis algusperiood, kus mul enda ratast veel ei olnud, oli väga keeruline. Bussiga igale poole ei saa ning ühistransport on märkimisväärselt ajakulukam kui ratas, taksosid praktiliselt polegi ja jala käimine oli lihtsalt tüütu. Kui endale ratta sain, muutus kõik päevapealt nii mugavaks ja lihtsaks, et ei kujutanudki elu ilma selleta enam ette. 

Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, aga ilusal päikselisel päeval rattaga sõita, muusikat kuulata ja lihtsalt elu nautida – it’s a whole vibe. Tahaksin, et kõik seda kunagi, kasvõi korra elus, kogeksid. 

Kuigi mulle tohutult meeldib Gröningen, need inimesed ja üleüldine vibe seal, siis oma tulevikku ma seal ette ei kujutaks. Eestisse tagasi tulemine ei ole ka plaanis. Ilmselt mõtlen välja mingi muu riigi, kuhu karjäär ja elu rajada, aga mis riik – see on veel väljaselgitamisel. Ilmselt jään siiski Euroopasse, aga eks seda ole näha…

See üürike aeg, mis ma Hollandis olla sain (enne seda, kui maailm põhimõtteliselt lukku pandi) avardas mu maailmavaadet ja mõistmist nii tohutult palju, et seda kogemust ma millegi vastu küll ei vahetaks. Siiamaani mu elu kõige spontaansem otsus, aga totally worth it. 

“Life begins at the end of your comfort zone” – Neale Donald Walsch

Leave a Reply